Maaleht 25: Kuidas Maaleht erastati

 (8)
Maaleht 25: Kuidas Maaleht erastati
arvi kriis.

Kõik kommunistide kirjastuselt 1991. aasta sügisel üle võetud väljaanded pandi müüki. Polnud ka Maaleht mingi erand.

Kõik kommunistide kirjastuselt 1991. aasta sügisel üle võetud väljaanded pandi müüki. Polnud ka Maaleht mingi erand.

Mäletan, kuidas Maalehe erastamise teema päevakorda tõusis. Riik oli öelnud kindla sõna, et tema leheomanikuks ei jää, ehkki aeg-ajalt on mõni tagantjärele tark Toompeal ikka heietanud, et parlamendil ning valitsusel peaks siiski oma käsualune häälekandja olema, mis avaldaks just seda, mida parasjagu vaja. Kõik kommunistide kirjastuselt 1991. aasta sügisel üle võetud väljaanded pandi müüki. Polnud ka Maaleht mingi erand.

1995. aasta 21. septembril saime Agu Veetammega kutse ilmuda kultuuriministri palge ette. Teemaks ikka lehe erastamine.

Määratud ajal olime ministri eestoas ja mõnedki märgid näitasid, et majaperemees pole sel päeval just mitte kõige paremas meeleolus. Taganeda polnud aga kusagile. Uks avanes ja minister Jaak Allik lausus sisenejatele: “No ja mis siis Isamaaliidu häälekandjal ka asja oli?” Just nagu vana Hendrik, ajaloost tuntud kuldsuu, oleks poja suu läbi pilganud.

Juhtumisi oli sama päeva Maalehes Olev Antoni lugu Johannes Käbinist “Vana mees külmas toas”.

Mõne päeva pärast sai Käbin 90aastaseks ja too tasakaalukas ning aus kirjutis oli esimeseks läbimurdeks jäise vaikimise müürist, mis Käbinit aastaid oli ümbritsenud.

“Mis te nüüd, austatud minister, mis ajast siis Isamaaliidu väljaannetes Käbini juubelilood ilmuvad?” küsisin vastu.

Nüüd oli kultuuriministri kord suured silmad teha. Noor Allik palus sekretäril lehe tuua, uuris seda huviga ning jätkas hoopis teisel toonil: “Räägime asjast.”

Rääkisimegi. Maalehe kaubamärgi eest sai riigile makstud õiglast hinda. Kordades kõrgemat, kui mõne teise tuntud väljaande eest maksti.

See jutuajamine tuli mulle mõne aasta pärast meelde, kui mind taas ajakirjandusasjades Jaak Alliku juurde kutsuti. Seekord Toompea lossi. Riigikogu saadik tuli mulle valvelauda vastu ja pärast taskute tühjendamist hakkasime lossikoridore mööda tema kabinetti minema. Samas lossitiivas asus omal ajal ENSV Riiklik Plaanikomitee, mida Hendrik
Allik 16 aastat juhtis. “Päris tuttav tunne, kui jälle Toompeale Alliku juurde kutsutakse,” laususin, väljendamaks oma austust mõlema mehe vastu.

2007. aasta 14. juuni Maalehe juhtkiri kandis pealkirja “Maalehe tee börsile”, all Hans H. Luige ja Jüri Ehasalu nimed. Üks pikk ja tõsine verstapost Maalehe teekonnal jäi seljataha. Sellest sündmusest on pikalt kirjutatud, päev hiljem avaldas Äripäev kaheleheküljelise uurimusloo “Püha Jüri: raha- ja jumalateenija”.

Sündinud oli taasiseseisvunud Eesti kauneim erastamislegend: oma aktsiaid müües sai ka Maalehe koristaja miljonäriks. Ning teenitult ja õiglaselt. Ja see legend vastab täielikult tegelikkusele. Teisiti ei olekski saanud. Vähemalt Maalehes mitte.

Meenub ka poolteist aastat kestnud kohtulugu, kus Maalehe kaebas kohtusse endine parlamendisaadik ja sovhoosidirektor. Mees leidis, et talle on lehes liiga tehtud ja tema rahaasju vale nurga alt valgustatud. Riigikogu valimistel põrumisegi arvas ta lehe süüks. Protsess oli keeruline, osa materjale tõlgiti rootsi keelest, määrati mitu ekspertiisi.

Kohati viitas hageja lausa riigisaladusele, mis neil aegadel oli uus ja põnev sõna. Kohtunik Aase Sammelselg harutas seda lugu lahti kannatlikult ja põhjalikult, kohati ma suisa imetlesin kohtusaalis tema võimet asjade sisusse süveneda.

Kohtuotsustega on enamasti ikka nii, et üks pool peab seda õiglaseks ja teine mitte. Selles asjas jäi kohtus võitjaks Maaleht ning hagi ei rahuldatud. Omad järeldused ja kogemused edaspidiseks me kohtumajast aga kaasa võtsime.

JÜRI EHASALU

Maalehe nõukogu esimees 1995–2008,
juhatuse liige 1991–1995,
õigusnõunik 1989–1991