Maaleht Pika Hermanni peas
Minu tööaastatel oli Maalehe kodu sadakonna sammu kaugusel Eesti Vabariigi lipu esindustornist. Meeldiv oli kuulda-näha riigilipu tõstmist-langetamist. Tuulistel ja vihmastel päevadel keerdus lipp ümber masti ning jäi nukralt laperdama. Võis kujutleda, et valvuril oli kurja ilmaga üsna ohtlik lipp jälle lehvima panna.
1998. aasta kevadel tekkis Pika Hermanni külge terasest tõstukitorn ja ülaosa tellingud varjati rohelise kattega. Minu uudishimu rahuldamiseks soovitasid töömehed kohtuda järelevalve arhitekti Teddy Böckleriga, keda kunstiteadlane Juhan Maiste on nimetanud mõistuse sambaks, kellele Tallinna restaureerimine on toetunud aastakümmneid. Tema suur armastus oli Tallinna Raekoda.
ASi Vana Tallinn arhitekti Teddy Böckleriga (1930–2005) klappis jutt kohe, sest meil oli ühiseid tuttavaid ja tõdemusi. Torni minekuks ei olnud vaja mingeid kooskõlastusi ametimeestega. Esimene sõit torni jalamilt 45 meetri kõrgusele Hermanni tippu kulges tõstuki puuris närvekõditava ragina saatel üle minuti.
Tellingutel alles paistis, kuivõrd kurjadest ilmadest ja sõdadest räsitud oli Pika Hermanni mašikulii ehk kaitsetornide ülaosas eenduv laskeavadega rinnatis, millel praegu on esikohal ehismotiiv. See toetub torni seina müüritud konsoolidele ja kaarestikule, mida oli vaja osaliselt uuendada. Tuli leida sobiv paekivi ja mördisegud. Böckler soovis teha nii, et siis, kui meid enam ei ole, meie tegusid paha sõnaga ei meenutataks.
Tuli urgitseda, uurida ja analüüsida, kasutada laboratooriumide ja teadlaste abi. Varasemaid parandusi hindas ta üsna kriitiliselt, aga avaldas tunnustust 1920ndate remondimeestele, kelle robustsevõitu töö on hästi vastu pidanud. Ülemine kuus meetrit loodeti korda teha järgmise aasta sügiseks. Teddy oli siis logistanud tõstukiga üles-alla vähemalt 60 korda.
1998. aasta 19. augusti Maalehte jõudis lugu “Ravitakse vana Hermanni”.
Aasta pärast sai veel tööde edenemist tõstuki abil vaadatud ning septembri algul juba sisetrepistiku torni ronitud. Neli miljonit krooni maksnud ravikuur oli lõppenud. 26 kaarest oli kümme uuesti laotud. Väo karjäärist leiti sobiv paekiht, millest raiuti välja 12 uut konsooli.
Paistis tõesti nii, nagu aasta tagasi Teddy Böckler oli öelnud: “Teeme nii, et siit sobib ka kõrgetele külalistele linna näidata ja pidulikke lipuheiskamisi korraldada.”
1999. aasta 9. septembri Maalehte läks lugu “Pika Hermanni pea sai terveks”. Pidulik tööde lõpetamine toimus 13. oktoobril. Siis oli paigas uus lipumast, mille ümber esinduslipp enam mähkuda ei saanud.
Sel päeval sain ka mina panna Maalehe poolt kellutäie mörti terassilindri katteks, milles oli 16 lehekülge Teddy Böckleri restaureerimistööde kirjeldusi, Hermanni nooruspäevade kirjapildis lubimördi retsepte, skeeme ja pilte, mis näitavad, kui kehvas seisus oli torni pea enne restaureerimist ja missuguseks sai. Kirja on pandud ehitusmaterjalide ja toiduainete hinnad. Silindrisse läksid kõik käibelolevad mündid ja enamik paberrahasid, 13. oktoobri Eesti Päevaleht ja asjakohaste artiklitega Maalehed.
Võib-olla aitab see meenutus tähelepanelikumalt vaadelda Eesti Vabariigi lipu esindustorni ja meenutada Pika Hermanni 650aastast minevikku, tema pikka lähedust Maalehele.
Kui vaatate Tallinna Raekoda ja Vana Toomast, siis nendes on Teddy Böckleri vaim.
