Mida teha, kui aiamaad võetakse ära?
Lugeja küsib: Oleme aastaid kasutanud asula servale rajatud aiamaad, kus maalapid olid inimeste vahel ära jaotatud. Lisaks igal kevadel rajatud köögiviljapeenardele on inimesed istutanud sinna ka puid ja põõsaid.
Nüüd selgus, et enam me seda maad kasutada ei saa, kuna see on reformimata maa ja vormistatakse riigi omandisse. Kas meid võib oma maalapilt niimoodi ära ajada?
Vastab maa-ameti osakonnajuhataja Marje Krinal:
Mitmel juhul on omavalitsused andnud kohalikele elanikele nõusoleku reformimata maid ajutiselt aiamaana kasutada. Juhul kui vald sellist maad munitsipaalomandisse ei taotle, võib riik selle vormistada riigi omandisse ning elanikud ei saa maad senisel viisil edasi kasutada.
Nii mõndagi vaba maatükki on aga kohalikud elanikud hakanud pidama eikellegi omaks ja asunud ilma loata eri eesmärkidel kasutama. Kui siis sellist maad hakatakse riigi omandisse vormistama, võib see elanikele olla ebameeldiv üllatus ja tekitada pahameelt. Nõuab ju riik (kelle esindajana tegutseb üldjuhul maa-amet) valduse vabastamist ning ebaseadusliku maakasutuse lõpetamist.
Iga sellist juhtumit käsitletakse eraldi ja seejuures on maa-amet valmis asja arutama, selgitusi andma ning vajadusel tegema ka mõistlikke kokkuleppeid valduse üleandmise tähtaja ja tingimuste osas. Näiteks kui senine maakasutaja soovib valduse vabastamiseks ja/või korrastamiseks rohkem aega, tuleb sellest ametile võimalikult kiiresti teada anda.
Köögiviljamaade kavandamine ja nende kasutusse andmise korraldamine on täielikult kohalike omavalitsuste võimuses. Saavad ju nemad valla/linna üldplaneeringute koostamisel kavandada ühiskasutuses olevate köögiviljamaade paiknemist oma territooriumil. Üldjuhul kavandatakse sellised maad maatulundus- või sotsiaalmaa juhtotstarbega maadele. Maareformi käigus on selliseid maid võimalik taotleda munitsipaalomandisse, maade andmise omavalitsusele otsustab vabariigi valitsus. Kui maa on munitsipaliseeritud, saab omavalitsus seda lepingu alusel anda oma elanikele kasutada.
Kui omavalitsus ei ole valla üldplaneeringu koostamise ja maareformi läbiviimise käigus ette näinud vajadust taotleda oma elanikele köögiviljamaad, siis võibki juhtuda, et varem köögiviljamaana kasutuses olnud maatüki suhtes algavad riigi omandisse jätmise toimingud. Selle käigus tõendab valla- või linnavalitsus teiste isikute taotluste puudumist ning annab oma nõusoleku maa riigile jätmiseks.
Seega – kõigil kohalikel omavalitsustel on vaja läbi mõelda oma valla- või linnaelanike vajadus köögiviljamaade järele ning võimalused selleks.
Tihti on senistele köögiviljamaadele planeeringutega kavandatud varasemast kasutusest erinev otstarve, näiteks elamumaa. Sellisel juhul tuleb järeldada, et omavalitsus ei pea pikemas perspektiivis köögiviljamaa kasutamist selles asukohas enam vajalikuks või otstarbekaks. Kui valla või linna strateegilised dokumendid ei näe oma territooriumil elanikele aiamaid ette, ei ole ka riigil võimalik elanike jaoks aiamaid säilitada.
Samas saavad omavalitsused riigilt aiamaade tarbeks maad taotleda ka siis, kui huvi ja vajadused sellise maakasutuse järele selguvad alles pärast maa riigi omandisse jätmist. Sel juhul saab kaaluda maa valla omandisse andmist, arvestades riigivaraseaduses sätestatud põhimõtteid.
Seejuures on siiski oluline, et sellist perspektiivset maakasutust näeksid ette ka omavalitsuse strateegilised dokumendid, nagu üldplaneering ja arengukava.
Seega on köögiviljamaade küsimuse lahendamisel kõige olulisem see, et kohalikud omavalitsused mõtleksid läbi oma kogukonna vajadused ja neist maa-ametile aegsasti (s.t juba maa reformimise ajal või vähemalt enne maa müüki panemist) teada annaks. Kui kogukonna püsimise või parema elukeskkonna loomise nimel on vaja eraldada maad köögiviljakasvatuseks, on selleks võimalused olemas, määrav on omavalitsuse tahe.
