Veel vähem ilmub poistekirjandust, sääraste suuremate oma. Aga eraldi poistekirjandust oleks vaja.

Mait Vaik, Sõpruse Puiesteest ning Vennaskonnast tuttav muusik ja luuletaja, on nüüd õnneks avaldanud oma esimese jutustuse, mis pakub midagi poistele.

Peategelasteks on kolm rikka ja võimuka, külas autoriteetse, aga rehepaplikult ahne ja seadusenurki õigeks sõitva mehe poega. Jutustajaks keskmine vend, kes ise veidi tagaplaanil, laseb särada leidlikul väikevennal Jussil, kes suurema jao sigadustest-vempudest välja mõtleb, ja vanemal vennal Veltsil, kes juba pea täisealisena kõik need avantüürid vedada võtab.

Noored siin raamatus joovad veidi liiga palju, aga et olen lugenud vähemasti kaht sotsioloogilist uurimust, mis kirjeldavad Eesti maakohtade/väikeasulate noorte meelelahutust/olenguid suure alkoholitarbimisrallina, siis ei kahtle ma, et nii see võis või võibki olla.

Ka peab autor vajalikuks vabandust paluda, et raamatus on ebatsensuurseid väljendeid, “sest autor on veendunud, et just selline keelekasutus on jutustuse tegelastele kahjuks omane”.

Kahjuks küll, aga siinne keel on oma koreduses-koleduses kohati isegi malbe. Vähemasti jutustajahääl püüab mõelda vahel ka noist asjust “nagu tüdrukutele öeldakse/kirjutatakse”, ja jääb sellega mehelikult jänni.

Mida poisid teevad? Varastavad isa tagant alkoholi, sõidavad panniks ta uhke auto, veristavad välismaalt toodud tõusea, joovad ära armulauaveini ja kukutavad alla kiriku kroonlühtri...

See kõik on kirjeldatud ulja räpaka huumoriga, tegutsemisse sekkuvad kõiksugu külahullud ja poolperverdid.

Naljakad pole mitte sündmused ise, vaid nende kurbnukker kirjeldus, absurdiõhkkond, millest Eesti reaalsus vastu vaatab.

Poisid viivad salaja ka vanaisale haiglasse varastatud rummi ning nõnda saavad päranduseks maad ja metsa, nii et loo lõpuks peab vanim vend ikkagi kuidagi püüdma mehistuda...

Ütleme nii, et see on lugu, kuidas pättidel poistel võib ka võimalus olla. Kas nad sellest kinni võtavad... Karta on, et see on Vaigu järgmise raamatu teema.

Ent kas selline maapoiste pätitegemise raamat rikub noorsugu ja nende keelekasutust?

Ma usun, et televiisorikastist näeb palju hullemat kraami, netiavarus ja omavahel visatud naljad on hulga rõvedamad.

Las olla siis poistel oma “Nurjatud tüdrukud”, Aleksis Kivi seitse vennakest tegid ka hulle tükka...



LUGEMISMULJE

Mait Vaik.

“Juss ja vennad”.

Apollo 2013.

111 lk.