Üle sajandi aretustööd

19. sajandi lõpus sõnastas Gregor Mendel pärilikkuse alused ja see puhus hoo sisse selektsioonaretusele. Need meetodid kasutasid ära juhuslikult tekkivat geneetilist mitmekesisust ning uue geneetilise materjali sissetoomiseks oli vaja taimede omavahelist ristumist. 1909. aastal defineeriti heteroosi efekt, mis on suuruse, elujõulisuse ja üleüldise tootlikkuse suurenemine hübriidis (kahe sisearetuse liini ristamise tulemus) võrreldes vanematega. Hübriidsordid pakuvad palju võimalusi praeguseni. Just selle aasta veebruaris leiti nisust isetolmlemise geen. Kui see geen vaigistada, siis on võimalik nisu risttolmlemine. Ka Eesti turul on hübriididest rukis ja raps oma koha leidnud. Geneetilise mitmekesisuse suurendamiseks hakati 1920. aastal DNA keelt laboris muutma, kasutades selleks keemilisi aineid või kiiritust (mutagenees).

DNA teaduse arenedes tekkis võimalus üksikuid geene lõigata ja kleepida ning tulemusena sai 1983. aastal luua ka transgeenseid taimi, kuhu viidud geenilõik oli pärit teisest liigist. Limiteerivaks teguriks jäi veel see, et enamik põllumajanduses olulisi omadusi on korraldatud mitmete geenide poolt ning et geeni täpset sihtkohta uues genoomis pole võimalik ette ennustada. Sellegipoolest sai uue tehnoloogiaga uurida geenide funktsiooni. Samuti tulid turule uued sordid, mis said oma tekkeviisi tõttu nimeks geneetiliselt muundatud taimed (GMO). Sordivalikusse lisandusid herbitsiidiresistentsed ning putukaresistentsed sordid (sojauba, mais, raps, puuvill). GMO-dega seotud reeglistik käib vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2015/412/EÜ, mis algselt koostati aastal 2001. Kui keegi soovib uue muundkultuuriga EL-i turule tulla, asub kõigepealt tööle Euroopa Toiduohutusamet. Kui nende teadlased sadade katsete ja analüüsidega midagi ohtlikku ei leia, peavad liikmesriigid hääletama.

Hoiakud takistavad

Viimane muutus direktiivis tulenes sellest, et liikmesriigid hääletasid kogu tehnoloogia osas pigem enda riigi hoiakutest lähtuvalt ja taotluste heakskiitmine viibis. Viimane muutus seadusandluses andis igale riigile võimaluse jääda eriarvamusele, aga seda enda riigi piires. 2015. aastal mitmed riigid seda ka kasutasid ja keelasid ära kahjuriresistentse muundmaisi, millel on ELi-üleselt kasvatusluba, kasvatamise.

Inimeste mured seoses muundkultuuridega on erinevad. Esimene mure on selles, kas muundkultuur on süües ikka ohutu. Seda muret võiks leevendada Euroopa Toiduohutusameti koostatud põhjalik aruanne. Võib ka öelda, et muundkultuuride ohutuses saab olla kindlam kui tavaaretusega saadud sortide puhul. Teine mure on seotud keskkonnaga. Teaduslikud tööd viitavad, et kahjuriresistentsete sortide kasutamine vähendab pestitsiidide kasutamist, mis on keskkonnale positiivne. Samas on olemasolevad herbitsiidiresistentsed sordid resistentsed ainult glüfosaadile ja glüfosinaadile ning see limiteeritud sortide valik on viinud suurenenud glüfosaadi kasutamiseni. Ka muretsetakse, et uued geenid võivad minna umbrohtudesse või lähedalt seotud liikidesse „jalutama”, aga see mure on ühine kõigi sortide puhul, hoolimata nende aretusviisist.

Täpisaretusel on eeliseid

Kõige viimane areng sordiaretuse tehnoloogias on täppisaretus ehk CRISPR-Cas9 süsteem (CRISPR tähistab lühikesi DNA kordusi ja Cas9 on üks valk), mis võimaldab muuta konkreetset geeni vastavalt aretaja huvidele, kasvõi ainult ühe tähe jagu. Süsteem on kiire, täpne ja võrdlemisi soodne, mistõttu oleks sordiaretusel sellest palju kasu. Esimeseks uue süsteemiga aretatud sordiks sai vahajas mais, mis sisaldab 100% amülopektiini (tavamaisis on 75% amülopektiini ja 25% amüloosi).

Käimas on aretustöö jahukastele resistentse nisuga, saagikama rapsi ja tomatiga jpt. Eesti ja teiste põhjamaade jaoks võiks see tehnoloogia võimaldada aretada meie kliima ja valgusega paremini sobivaid sorte kiiremini ja väiksema eelarvega. Praegu on see kõik aga lahtine, sest EL ei ole otsustanud, kas CRISPR-Cas9 süsteem kuulub eelnimetatud muundkultuuride direktiivi alla või mitte. Käesoleva aasta jaanuari lõpus ilmus Euroopa juristide sulest arvamuslugu, kus arutleti, et ühelt poolt on uus süsteem nagu moodne mutagenees, teisalt on see siiski genoomi muutmine looduses mittetoimival viisil. Jääme ootama, mida Euroopa Liit otsustab. Kuid tõenäoliselt kasutab tuleviku taimearetus kombinatsiooni kõigist erinevatest aretusmeetoditest ehk nii hübriide, mutatsioonaretust kui ka täppisaretust.