Kunagi kirjutasin artikli pealkirjaga “Maalehe hõbekuul”, milles leidsin, et Maalehel ei olegi mingit fenomeni, tegu on lihtsalt sellise ajalehega, mis teeb lugudega rohkem tööd kui teised.

Ehk siis hoopis teiste väljaannete puhul peaks küsima, mis nende fenomen on. Ma usun, et see jutt on siiani õige.

Viimaste aastate ajakirjanduses kehtib ka selline seaduspära, et kui tahad kõigile kirjutada, siis kirjutad tegelikult mitte
kellelegi.

Seepärast on edukamad väljaanded, mis järgivad mingit kitsamat teemat ning nende lugejad on valmis lugema pikemaid jutte. Nii on oma lugejad paljudel erialaajakirjadel, autolehtedel ja muudel sellistel välja-
annetel.

Võimalik, et Maalehel on võimalik olla põhjalikum tänu sellele, et ta ei ole kõigile, vaid inimestele, kellel on mingisugune kalduvus maateemadel mõtelda.

Sellisel juhul on tegemist Eesti suurima nišiväljaandega, mis on ootamatul kombel suurem kui paljud üldvälja­anded.

Sulev Valner
ajakirjanik, Maalehe varasem peatoimetaja

Maalehe fenomenil on vähemalt kolm allikat.

Esiteks on Maaleht teinud suuresti seda, mida üks täiskasvanud eestlasest lugeja ühelt ajalehelt ootabki. Et lehe süvenemisvõime, korrektsus, olulisest rääkimise oskus ja sõbralikult eestimeelne olek ning toon sageli kuidagi erilisena silma on hakanud, see on vast isegi rohkem teiste lehtede probleem.

Seda, et Maaleht oma hoiakuga täidab kogu ajakirjanduspildis sellist rolli, mida keegi teine eriti ei tee, kuulsin omal ajal peatoimetajana mõnegi ühiskonnategelase suust, ja kaugeltki mitte ainult maapoliitikutelt. Rohkem kui korra ka kadunud president Lennart Meri käest.

Teiseks täidab Maaleht ka selles osas enesestmõistetavalt rolli, et tasakaalustada meedia liigset Tallinna-kesksust ja näha Eestit suuremana. Paraku ei ole ju isegi Tartusse pärast Edasi lahkumist eriti mingit üleriigilise tähendusega ajakirjandust jäänud.

Vaatamata tõsiasjale, et linnatuled tõmbavad ning Harjumaa elanikkond on üksjagu kasvanud, kinnitab rahvaloendus endiselt, et suurem osa eestlasi elab mujal. Kui me ei jätnud saatuse hooleks seitset pantvangistatud eestlast Liibanonis, siis kuidas saab unustada 700 000 eestlast, kes ei ela Tallinnas?

Kolmandaks on Maalehel lihtsalt vedanud tegijatega, kes on moodustanud toimetuse aatelise tuumiku, olenemata ka juhtide vahetumisest.

Ene Ergma
Riigikogu esimees

Maaleht on minu meelest hästi tore leht. Loen teda alati hea meelega. Mulle meeldib, et see on leht, kus ilmuvad pikemalt ette valmistatud ja läbi mõeldud artiklid, mitte ainult kiirelt treitud nupukesed. Teie ajakirjanikel on võimalus kasutada lugude kirjutamisel rohkem aega, mis annab võimaluse sügavamaks analüüsiks ja tagab hea tulemuse.

Mind seob Maalehega hea koostöö. Maaleht on suurepäraselt kajastanud sellist toredat üritust nagu aasta küla valimine, millega ka mina olen tegelnud.

Märt Treier
raadio- ja telemees

Kuna olen neljapäeva-reedehommikuti raadiomees, on sünnipäevalaps mu iganädalase luubi all.

Kolm märksõna: asjalikkus, huvitavus (linnamehele silmaringi mõttes) ja kirglikkus. See viimane, tundub, et voolab vahel lausa üle ääre.

Aga kuulun ise pigem nende hulka, kes usuvad, et ägedal toimetusel peab olema oma nägu ja kiiks. Nagu säravatel isiksustelgi.

Kuniks toimetus pusib tõsist ajakirjanduslikku tööd, hoiab odavad emotsioonid ja tühikargajad vaos, peetakse teist ikka lugu.

Praegusaegset meediapilti kommenteerides on öeldud, et mida rohkem loetakse, seda vähem armastatakse.

Maaleht näib olevat õnnelik erand – tundub, et teda nii loetakse kui armastatakse. Kas see pole siis fenomenaalne?

Marju Kõivupuu
rahvaluuleteadlane

Kas see oli tõesti täna 25 aastat tagasi – kui lubate parafraseerida legendaarset Valdo Panti –, mil paljude teiste omataolistega sabas seisin, et Maalehe tellimus vormistada?

Tol kaugel ajal, möödunud aastatuhande lõpus, oli osadel inimestel selline veider komme, et koju telliti väärt lugemist. Ja see tellimine polnud sugugi niisama lihtne, et lähed ja tellid, kui tuju tuleb.

Olid kehtestatud piirmäärad, kui palju üht või teist väljaannet sai selles piirkonnas üldse tellida. Ja närv oli sabas seistes ikka päris püsti, et kas mulle ikka jagub või ei jagu...

Igatahes on mul perekonnaarhiivis Maalehe esimesed numbrid tallel.

Maaleht on nagu vanaema kodusõir või sokipaar, ilma milleta võib mõne aja isegi läbi saada. Kuid varem või hiljem tekib ikka igatsus millegi tõeliselt koduse, ausa maavillase järele.

Maaleht mõjub vaimule asjalik-rahulikult (aga mitte kiretult!), praktiliselt, usaldusväärselt ja turvaliselt; veab suu kõrvuni või teeb targemaks. Küllap seepärast, et Maaleht pole täis topitud kollast karva säilitusainet või mõnda muud ajurasvumist soodustavat kraami.

Raivo Musting
aasta põllumees 2001, Külmsoo talu peremees

Mul on Maalehe algusaegadest tellitud kogu pakett – lisaks ka Maamajandus ja Maakodu.

Loen Maalehte seetõttu, et see leht on tõetruu, ei avalda vahtu. Artiklid on asjalikud ja head. Lehes on ka muidu huvitavat ja üldpublitsistlikku lugemist, nii et igati huvitav ajaleht – loetav kaanest kaaneni.

Ega lugeja ei märka neid muudatusi, mis lehe sees on toimunud. Meie jaoks on kogu aeg kajastatud seda maaelu, seda tööd, mis siin maal tehakse, antud natuke ka poliitilist poolt. Samas ei ole ka seda tunda, et keegi suruks mingit kollast asja peale.

Kui soovitaksin, et millest veel kirjutada, siis tahaksin Maamajandusest, mis varem ilmus eraldi, aga nüüd on lehe vahel, lugeda rohkem teadlaste soovitusi. Ka oleks huvitav, kui rekordsaakide saajad kajastaksid põhjalikumalt seda, mismoodi nad oma suured saagid on saanud.

Maie Mölder
ASi Tartu Agro looma­kasvatus­spetsialist

Olen Maalehe alaline lugeja. Minu jaoks on see leht üks parimaid, sest siit saab lugeda igast valdkonnast. Enamik on maateemalised materjalid, aga samas on sealt lugeda ikka muud ka.

Nii et kes tellib ainult Maalehe, saab selle lehega hakkama, sest kõik valdkonnad on kajastatud ja lugejad oluliste sündmustega kurssi viidud.

Kõige rohkem vaatan ikka põllumajandusteemalisi lugusid, sest Maaleht annab sellel alal väga asjalikku nõu.

Andres Arrak
majandusteadlane

Ilma mingi pugemiseta võin öelda, et mulle meeldib Maalehe juures see, et ta on kõige paksem. See on nädalaleht, mis on otsast lõpuni täis ühe-kaheleheküljelisi artikleid, mis on äärmiselt sisukad.

Ma ei jõua kunagi Maalehte ühe päevaga läbi. Loen teda ikka mitu päeva järjest, siis annan emale-isale lugeda.

Teie teemadering on muljetavaldav. Maaleht katab isegi Sirbi teemasid – kultuuriteemasid – ja lahkab samas ka majandust.

Ma näen, kui palju ajakirjanduslikku tööd on iga numbri kokkupanekuks tehtud ja mul on vahel hirm, et ega te ära ei väsi! Pajuvits paindub ju küll, aga ega see ühel hetkel ei praksata? Kui ei praksata, siis keep going!

Mart Juur
ajakirjanik

Eelmisel neljapäeval nägin Tallinnas üht preilit mööda Vilmsi tänavat tulemas, värske Maaleht kaenlas. Eks see ole ammu teada, et Maalehe lugejaid leidub nii linnas kui maal, loevad noored ja vanad. Aga tore oli seda preilit vaadata ikka.

Maaleht pole lihtsalt ajaleht, ta on sümbol, mis ütleb lugeja kohta nii mõndagi – nagu iga ajaleht.

Maaleht on muutunud ja arenenud, õnneks pole uuenduste ja arendusega lolliks mindud. See nõuab toimetuselt üksjagu julgust.

Maalehe parimad kirjutajad pole lihtsalt infotöötlejad, kelleks paljud ajakirjanikud end sageli nõnda mugavasti peavad, vaid päris ehtsad lehemehed oma stiili, keele, ideede ja kinnisideedega. Nõnda on Maalehel oma lugejale alati midagi olulist öelda.

IVO LINNA
muusik

Olen aru saanud, et Maaleht on – hoolimata muutuvast ajast, justkui kõige kiuste – suutnud säilitada oma sõbralikku ja ausat joont. Ei ole võtnud eesmärgiks kedagi paljastada, solvata ega eksitada.

Kindlasti oli veerand sajandit tagasi ehk siis lehe algusaastail poliitilist survet palju, mistõttu oma põhimõtete eest seista polnud lihtne. Aga Maalehel on see õnnestunud näiliselt mängleva kergusega. Siiani on lehe tugevaks küljeks konstruktiivsus, mitte lahmimine. Teemade lahkamisel ei lasku Maaleht kunagi sellisele tasemele, et peaks pärast oma väljaütlemiste pärast häbi tundma. Mulle väga meeldivad lehe portreelood, ka kujundus on lahe.

Minu meelest on Maaleht kogu aeg hoidnud kõrgel hea, ausa ja usaldusväärse ajalehe mainet. Ja seda hindab maainimene kõrgelt. Just oma rahuliku meele ja arukate seisukohtadega on ta lugejaile hinge pugenud. Inimesed vajavad väga just sellist tuge eluks.

Ülo Tuulik
kirjanik

Maaleht oma suure tiraažiga ning tummise sisuga on mulle pikka aega olnud selleks kindlaks ja nii tarvilikuks kinnituseks, et Eesti küla ikka elab, põllud on haritud ning loomad laudas.

Teet Kallas
kirjanik

Et Maaleht on 25aastane, see tuli millegipärast üllatusena. Aga mitte sedapidi, et juba 25, vaid et alles 25.

Sest selles lehes on – ju siis kohe algusest peale – usaldusväärset täiskasvanulikkust ja talumehetarkust, tüsedust ja tõsidust. Võib-olla isegi papa Jannseni vaimu. Aga ei, nii karm see asi ka pole.

Maalehe suunurgas võbeleb ju alati pisike muie. Ja ka masendavast rääkides mõjub ta lohutavalt.

Aga teisalt – ega sellise sisu ja vaimuga nädalaleht poleks ikka kuidagi saanud ilmuda küll, ütleme, aastail 1949 või 1969 või 1977. Nii et sünnitunnistus vastab ikkagi tõele.

Maaleht sündis üsna samal ajal ajakirjaga Vikerkaar, pöörastel ja pöördelistel möödunud sajandi 80ndatel seega. Tuli, nagu olnuks ta kogu aeg olemas olnud.

Mida veel? Kui mõni veel ei tea, siis söandan osutada – Maaleht pole vaid n-ö maarahvale adresseeritud põllumajanduslik nädalaleht, vaid (vähemalt minu meelest) ka täiesti oluline kultuurileht.

Õnne ja tegusat jätku!

Karl Martin Sinijärv
Eesti Kirjanike Liidu esimees

Kui Maaleht tehti, olin mina nii mittemaainimene, kui üldse olla saab ja vaatasin, et näe kui tore uus värviline leht, kahju, et sellest kunagi midagi lugeda olema ei saa.

Tühjagi. Eksimise rõõm. Juba umbes viieteist aasta eest oli selge, et teistel suurematel lehtedel peale Sirbi ja Maalehe on raha tegemisega sihuke tuli takus, et tahes-tahtmata tuleb kõiksugu jama maha müüa üritada.

Maalehte oli mõnus lugeda. On tänagi.

Lehelugemise komme on mul küll minevikku jäänud. Kui juhtumisi miskit uudist peaks olema, siis keegi ikka varem või hiljem räägib, ja enamasti ju uudist pole.

Aga Maalehes on sihukese vana hea ajakirjanduse hõng ja hing sees, ta tuletab mõnikord meelde, mis tunne oli paberi krõbinal seitungisse sisse kiigata ajal, mil internetti polnud ning Facebookis käidi härgade ja hobustega.

Ain Kallis
ilmateadlane

Kohe pean ütlema: siin pole mingisugust imet, et leht on nii populaarne kõikides Eesti elanike kihtides.

Maaleht on säilitanud oma isikupärase rahvaliku joone aastakümnete jooksul. Ta on vist ka ainuke Eesti ajaleht, mis on püsinud veerand sajandit samanimelisena.

Selles, mida üks konkuree­riv leht äsja ette heitis – et paar
aastat oli esileheküljel hüüdlause maaproletaarlaste ühinemiseks –, pole midagi erilist. Just praegu kutsutakse üles: kõik õed, maal ja linnas, ühinege!

Kui enamikus ajalehtedes jäävad mõned rubriigid lugemata, siis Maalehe puhul see nii ei ole. Alustan tavaliselt tagant ettepoole, et näha, mida ilmataat saadab ning saada kõhutäie naerda.

Edasi arvamused, uudised – kõik loeb, nagu nüüd kombeks öelda. Aasta lõppu ootan erilise huviga muidugi kuulsa Maalehe kalendri pärast.

Meeldib, et poliitreklaamidest on eelistatud vaid ühe erakonna, Parem Ilm oma.

Kui küsisin kolleegidelt Tõraveres, milles peitub Maalehe edu saladus, arvati, et tema omapäras: Eesti kõige ilmalikuma lehe toimetuses töötab maag!