Muinastuled Läänemere ääres
Augusti viimasel laupäeval on muinastulede öö
“Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa rohelise eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme, ja kõik me kanname endas mere märke.”
Lennart Meri, “Hõbevalge”
Praegused muinastulede ööd
Tagasivaade taaselustatud muinastulede süütamise tava saamisloo juurde viib meid aastasse 1992, mil Soome Vabariik tegi ettevalmistusi iseolemise 75 aasta juubeli tähistamiseks. Leidmaks ideid sündmuse tähistamiseks, oli Turu maavanem kultuurijuhid kokku kutsunud. Moodustatud komitee asus otsima võimalusi, mille abil kauni saarestiku ilusa kuid lühikese suve kultuurikalendrit pikendada ja turiste enam ligi meelitada.
Birgitta Bröckl’i tütre harjumus süüdata iga aasta viimasel laupäeval suvekodus küünal või lõke, tõi väikelinna Pargase kultuurijuhi uuele mõttele. Birgitta nägi selles sedavõrd head ideed, et arendas tütre tava edasi ja pani ette kanda tuli mereranda.
Mereäärest kandusid mälestused kaugesse minevikku, mil ajavahemikul VIII – XI sajandini valitsesid Läänemerd Viikingid. Tegelikult on tule läitmine randades iidne traditsioon. Viikingite jaoks olid lõkked laevadele majakad. Tuledega anti edasi ka teateid. Kirjalikud ürikud kinnitavad tuledega sõnumite edastamist meie rannikualadel just viikingiajast, mil toimis Soome Rootsi laevateel ühtne valvesüsteem. Iga rannaala kogukond pidi Ulgumerelt sisemaani ulatuvasse valvekorda panustama range vastutusega. Eesti Muinastaide Seltsi esimees professor Väino Poikalainen on pidanud tõepäraseks, et sarnast korraldust täideti samuti Eesti kaldajoonel.
Muistne märgutuli osutus ainsaks kiireks vahendiks ohuteate, abipalve ja kogunemiskutse saatmiseks. Kui sajandeid tagasi süüdati tuled ohumärgina, siis praegusaegsete muinastulede läitmise läbivaks mõtteks on saamas ühtsuse teadvustamine Läänemere ranna- ja maarahva hulgas, et erinevate piirkondade omavahelist läbikäimist ja koostööd tihendada - samas säilitada igaühe oma kultuuripärandit ja edendada maaelu.
Peale eelöeldu on saanud sümboolseks tähenduseks kutsuda märgutuledega koju kõiki kaugel maailmas rändavaid hingi. Samuti sümboolne kaitse ükskõik kust ootamatult ilmuva kurjuse vastu. Läänemere äärsed rahvad on iidse tava kohaselt rannikul süüdatud tulega saatnud suve ära ning kinnitanud naabritele rahu.
Nõnda on saanud Turumaa Kultuurinõukogu (Abolands kulturrad) Pargases, mis on muide Kärdla sõpruslinn, endisaegsete märgutulede uuspärimuse levitajaks alates 1992. aastast, mil süüdati Soomes esimesed muinastuled. Sealt peale süüdatakse lõkked iga aasta augusti viimase laupäeva õhtul kell 21.30. Turu maakonnas algatatud üritusest "Muinastulede öö", on kujunenud omamoodi liikumine paljudes Läänemere äärsetes riikides.
Muinastulede ahel suundus Ahvenamaa kaudu üle Botnia lahe Rootsi, süüdates tuld esmalt Baltimaades Eestis, Lätis, Leedus, edasi Poola, Saksamaa ja Taani randades. Birgitta Bröckl äratas muinastulede traditsiooni Virumaal. Nüüdseks on uus tava levinud üle Eesti Läänemere kallastele, aga ka sisemaale. Lõkketuld süüdatakse küll merel, aga ka tiigi-, jõe- ja järveveel. Samuti suurematel kõrgendikel.
Põlise Skandinaavia kombe kohaselt süüdatakse pimeduse saabudes ka laevas tormilatern! Latern riputatakse Odini (piksejumala) auks ahterstaaki. Kaatrimehed saavad
taglase puudumisel asetada tulukese illuminaatorile või esiklaasi taha.! Meeldivat merekommet võib näha põhjanaabrite juures või Rootsi skväärides!
Kaasaegse muinastule idee autor Birgitta Bröckl on loonud ka muinastulede öö loitsu:
Põle Muinastuli, põle!
Põle puhtamale Läänemerele.
Põle selle elujõulistele rannaküladele
ja saartele.
Põle Läänemere kultuuri mineviku ja
tuleviku rikkusele.
Põle ajaloolisele ühtekuuluvusele
ning vastutusele Läänemere tuleviku eest!
Ehki muinastule elustamise algne mõte oli edendada Turu saarestiku hääbumisele kippuvat saarestikuelu, peitub hääbumise takistamise mõistes veel üks sümboolne sõnum, mida võib laiendada näiteks emakeele hoidmisele ja rahva püsimisele esivanemate visaduse vaimus.
Muinastuled Pärnus ja Pärnumaa randades
Eeloleva laupäeva õhtul kell 21.30 süüdatakse Pärnu keskrannas muinastuli juba 16. korda. Kõik inimesed võivad igaüks eraldi ka oma tule läita kas küünla või tõrviku leegina, samuti laternas vanade meremeeste kombel. Pärnu ranna seene all esinevad Arno Tamm, Karoliina Kreintaal ja Merike Paberits. Laulude kõrval kuuleb kitarri, kandle, viiuli, torupilli ja flöödi helisid. Pärnumaa mere ja maa piiril süttivad mitmel pool tuled veel Ikla rannast kuni Matsi rannani Varbla vallas ja Kihnu saarel.
Rannarahva koja üleskutse
Täpsemat teavet tulede kohta saab muinastulede öö kodulehelt, mis asub aadressil www.muinastuled.ee. Muinastuled Läänemere ääres Sealses veebikeskkonnas on võimalik ka ise end registreerida tuletegijana. Eelmisel aastal muudeti iga-aastane Muinastulede öö esimest korda üleriigiliseks sündmuseks, kui Mereblogi portaalis kutsuti inimesi mere äärde tulesid süütama. Siis aitas üleskutse levitamisele kaasa Rannarahva koda. Tagasiside põhjal hinnati mullu Eestis osalenute üldarvuks umbkaudu 20 tuhat inimest ja süüdati üle tuhande lõkke.
Ka sel aastal kutsub veebiportaal Mereblogi koos Rannarahva kojaga Sind taas augusti viimase laupäeva õhtul mere äärde, et tuletada endile meelde mere olulisust meie kõigi jaoks. Üleskutsega soovitatakse mõelda ka Läänemerele, mis on kõigi selle kallastel asuvate rahvaste meri ja mida tuleb ühiselt hoida.
