Mürgitamishirm sunnib mesinikke koostööle
Seoses alternatiivenergia otsingutega suisa tulevikukultuuriks ristitud rapsi pind on laienenud Eestis 74 200 hektarini. See hõlmab küll kõigest 1,65% riigi pindalast, aga külvab rohkelt meelehärmi mesinike seas, keda on Eestis 7000 ringis. Nende täpne arv ja kõigi asukoht on teadmata, sest seni puudub mesinike register.
Looduslikult peaksid raps ja mesilased omavahel hästi klappima, sest raps on nii õli- kui meetaim. Mitmete mesinike kogemus näitab, et tänavusel kehval meeaastal korjasid suurema saagi just need mesilad, mis asuvad rapsipõldude lähedal.
"Rapsi peale läheb mesilane lausa hulluks ning lendab kaugemale korjele kui muidu," teab Võrumaa Värtemäe talu ehk Metsamoori mesila peremees Mati Urbanik. "Tänavusel keskmisest kehvemal meeaastal said head meesaaki need, kellel väga head korjemaad kõrval. Need, kes tahavad mesindusest ära elada, pidid laskma mesilastel ka rapsipõllule lennata."
Kemikaalid rikuvad kooselu
Ometi on saanud rapsipõldudest mesinike suur hirm.
"Kuna mesinikud ei saa vahetada mesila ja rapsikasvatajad põldude asupaiku, tekivad mesinike ja rapsikasvatajate vahel konfliktid taimekaitsetööde tegemise ajal," selgitab mesindusteadlane Ilme Nõmmisto. Ta nendib, et sageli pole mesinikud ja rapsikasvatajad teadlikud taimekaitse seadusest, kasutatavate mürkide toimest mesilastele ning üldse üksteise olemasolust naabruses.
Taimekaitse seaduse järgi tohib taimekaitsevahenditega pritsida taimi hommikul vara enne õite avanemist ja õhtul pärast õite sulgumist. Põllumees peab teavitama pritsimisest mesinikke 2 km raadiuses, andes teada pritsimise kuupäevast ja kasutatavast taimekaitsevahendist kaks päeva ette.
Aga põllumehed ütlevad, et põllud on suured ning aega vähe, tänavu oli vihmade vahel mõni üksik ilus ilm, kui üldse pritsida sai. Paljud ei teagi, et nende naabruses keegi mesilasi peab.
"Taimekaitsevahendite kasutamisel on kindlad reeglid, millega saab oluliselt vähendada mesilaste hukkumise riske ja mille rikkumise korral võetakse pritsija vastutusele," selgitab Taimetoodangu Inspektsiooni (TI) taimekaitseosakonna juhataja Heli Nõmmsalu, kelle sõnul tuli tänavu suvel mesinikelt kaebusi taimekaitsevahendite vale või valel ajal kasutamise kohta seitsmel korral. Kuuel korral on pritsijaid trahvitud.
Eesti Mesinike Liidu juhi Aleksander Kilgi hinnangul võib olukord olla hullemgi, sest temani jõuab hädasignaal siis, kui tõeline häda käes. "Kujutan ette, et kuskil kümmekond suuremat prohmakat toimub suve jooksul küll," tunnistab Kilk. "Palju on küllap ka selliseid juhuseid, kus mesinik surub oma mure maha."
Üks mees, kes jäi mesilaste mürgitamisega vahele, on Tartumaa rapsikasvataja Ants-Endel Sõrra. "Mul polnud valikut, sest juulis oli kaks ilusat ilma, kui pritsida sai," tunnistab ta. "Isegi trahvi korral oli pritsimine majanduslikult põhjendatud - küsimus oli selles, kas jään saagist ilma või mitte."
Sõrra tunnistab, et tema põllu ühest servast teiseni on 14 km ja seega pole ime, et selle maa peal asub põldude lähedal mesilaid. "Minule ei ole ükski mesinik endast teada andnud," tunnistab ta. "Nüüd kolme mesinikku tean, aga ma ei tea siiani, milliste põldude ääres nad on. Ma ju ei näe iga inimese õuele."
Sõrra lisab, et tal on ka endal mesitarud põllu ääres ning ta ei ole jätnud ühelgi aastal põldu pritsimata. Ometi ei ole pritsimine kunagi mõjutanud meesaaki. "Mesilasi saab surma nii või teisiti," arvab noor põllumees. "Kui surma saab peotäis mesilasi, kas siis peaks autoga sõitmise samuti mesilate läheduses ära lõpetama?"
Kommunikatsioonihäired
Anonüümsust sooviv Tartumaa mesinik, kelle mesilastel lennuavast rapsitaimedeni 200 meetrit, sai tänavu suvel enda sõnul õitsva rapsi pritsimise ajal täistabamuse. "Kella 12 ajal päeval mürgitas minu juures põldu, pilt oli masendav," räägib õnnetu mesinik. "Pärast kiskusid mesilased kõverasse, justkui oleksid üksteist nõelanud."
Kahe küla peale sai tema sõnul kokku kannatada kaheksa talu mesilased, 35 peret. Ütleb, et on väga hea, kui tal endal jääb kevadeks kümnest perest kolm alles.
Mesiniku sõnul jääbki ta tänavu meesaagita, sest ebaõige pritsimine hävitas mesilased. "Kui rahakotti vaatan, satun ahastusse, mul jääbsaamata kena summa," tunnistab mees, kelle sõnul oleks tal justkui kits 30 000 krooni sabaga taskust minema löönud.
Nüüd on ta kogunud kokku ümberkaudsete mesilasepidajate andmed, et need kohalikele põlluharijatele edasi anda. Läinud nädalal selgus, et mesinikud üle Eesti on võtnud eesmärgi luua parema koostöö huvides mesinike registri.
TI taimekaitseosakonna juhataja Heli Nõmmsalu tunnistab, et rapsikasvataja peab teavitama oma pritsimistöödest vaid neid mesinikke, kes on eelnevalt maakasutajat informeerinud mesila olemasolust. Põhilised arusaamatused tulevadki sellest, et mesinikud ei vaevu enda mesitarude olemasolust teavitama. Ka eespool nimetatud seitsme juhtumi korral ei olnud ühelgi juhul mesinik oma mesila olemasolust põllumeest teavitanud.
Aleksander Kilk aga ütleb, et kui taimekaitsetöid tehtaks õigel ajal, poleks teavitamine üldse vajalik. "Kui põllumees teatab oma kavatsusest hakata rapsipõldu pritsima keset päeva, saab mesinik panna parimal juhul oma tarud kinni, et mesilased välja ei pääseks. Aga palava suveilmaga hakkavad mesilased tarus ära lämbuma või üksteist tapma," lisab ta.
Mesinike liidu juht ei välista, et need mesilased, kes kohe põllul surma ei saa, toovad mürgitatud nektarit tarusse, see satub mesilaste toidulauale ja ka inimese mee sisse. Seetõttu peaks taimekaitsevahendite jääkide sisaldust mees rohkem uurima.
Räpina aianduskooli mesinduse õpetaja Raimo Kiudorf täheldab, et mesilased on hakanud imelikult käituma. "Midagi peab lahti olema. Arvan, et mürk tuuakse õietolmuga tarru, see satub haudmesse, emad tulevad väärakad."
Kiudorf rõhutab, et putukamürkide kõrval ohustavad mesilasi umbrohutõrje vahendid. "Glüfosaate sisaldav herbitsiid närvutab taime alles paari päeva jooksul, senikaua käivad mesilased aga pritsitud õitel korjel," selgitab ta.
Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) loomse toidu büroo juhataja Tiina Mällo sõnul teeb VTA pestitsiidijääkide uurimist meest loomse toidu saasteainete seire raames alates 1998. aastast. Keskmine uuritavate proovide arv on igal aastal olnud ca 5 ja proove, kus oleks leitud pestitsiidi jääke üle lubatud piirnormi, ei ole avastatud.
Eestlased tõrjuvad rapsimett
Lääne-Virumaa ökomesinik Aili Taal tõdeb, et tänavused ilmad ei olnud nii soodsad, et mesilased oleksid saanud nektarit piisavalt korjata. "Kui kaupa vähe, siis on see ka kallim," tunnistab ta tänavust mee kallinemist kümnendiku võrra.
Taali Mesila tarud on intensiivsest põllumajandusest eemal metsas. "Ei saa lubada rapsipõllu lähedust," ütleb Aili Taal. "Kui rapsipõld jääb kolme kilomeetri raadiusesse, peame tarud kaugemale vedama."
Raimo Kiudorf ütleb samuti, et viib tarud rapsipõllu lähedusest ära. "Mesilane tahab mitmekesisust," põhjendab ta. "Rapsimesi on mesilaste söödaks sobimatu, sest nad ei saa seda talvel kätte. Aga muidu pole selles iseenesest midagi halba."
Paljud mesinikud on rapsipõldude ääres oma tegevuse lõpetanud. Kui mürk ei ole mesilasi maha võtnud, nurisevad kliendid, et mesi pole enam selline nagu vanasti. Nüüd on see nagu margariin või searasv. Mesindusteadlase Ilme Nõmmisto kirjelduse järgi on rapsimesi helekollane, kristalliseerub kiiresti, kaotab sealjuures maitse ja lahustub vees halvasti.
Pärnumaa mesinik Sirje Mölder põhjendab tänavust kehva meesaaki halva ilmaga. "Korpusel oli kaal all, mis näitas, et mesilased kogusid päevaga 300 g, järgmine päev sadas vihma ning nad sõid selle ära. Järgmisel päeval jälle kuni 500 g, siis kolm vihmast ilma ja taas sõid selle kõik ära. Praegu võib öelda, et pool saagist jäi saamata, sest vihmaga mesilased tarust välja ei lenda," räägib Mölder, kelle tarud samuti rapsipõldudest kaugel.
Aili Taali sõnul hinnataksegi Eesti mett just seetõttu, et see ei ole ühe kultuuri mesi. "Segumesi on parem, raviv spekter on laiem," ütleb ka Kuusalu kandi mesinik Lembit Kaasik. "Rapsimeel on spetsiifiine lõhn ja maitse, seetõttu seda nii väga ei taheta."
Mesinike sõnul küsivad kliendid palju kanarbikumett, mis on tume ning tugeva maitse ja lõhnaga. "Mitmekesine mesi läheb samuti hästi peale," teab Lembit Kaasik. "Aga see periood, kus mesilased said õitele minna nektarit võtma, jäi väga lühikeseks."
