Näärivana, kas sa vastust tead?
Mitte väga ammu, kui jõulusid ja Jeesust veel väga pahaks peeti, ei olnud see needus nii ränk. Pean silmas õndsat nääriaega. Kuigi suurt midagi osta ju ka polnud.
Aga näärivanad käisid, sest Nõukogude võim lubas lastel salme öelda ja selle eest tsellofaanikrabinaga komme saada.
Jõuludest oli asi kaugel
Riik pidas pühi ja pühad riiki. Peaasi et kuuse otsas oleks viis-,
mitte kuusnurkne täht.
Tuleb meelde eesti satiiri grand old man’i Priit Aimla nääriaegne mõru muie: “Jõuludest on alles ainult täht. Kõik muu on ära nääritud.”
Ühel sellisel riiklikult subsideeritud nääripeol allakirjutanu ka viibis.
Tõsi – inkognito ja kõvasti kostümeerituna. Nina punane, silmad prillitatud, nägu nähtamatu, seljas verev hõlst – noh, mis seal salata – ma olin näärivana. Seega keskne kuju, kuuse kõrval laval, saalis ootamas oma kingirõõmu sajad särasilmad.
Tõsi, enamik pisikesi salmi öelda tahtjaid pidi küll pettuma. Nääriaktuse sujuvuse mõttes ei saanud näärivana ühtegi neist ühekaupa üle kuulata. Konveiersüsteem hoolitses, et vähenegi pühalik intiimsus välistatud oleks.
Nii tuli laval troonival takuhabemel välja valida saalitäiest isa-ema süles istuvatest lapsukestest kõigest üks õnnelik ja kätemetsast hoolimata ainult talle salmilugemise ettepanek teha.
Näärivana valis saali keskelt välja enim upitava käe, sest kaval laps oli end emme põlvedele püsti ajanud. Nii ta sõna sai.
Salmi sealt, tõsi küll, ei tulnud. Tuli mõistatus.
See kõlas järgmiselt: “Mõista, mõista, näärivana, mis see on? Mis tahad mult saada, miks vahid mu otsa, kui tahad mult saada, siis roni mu otsa.”
Saalis lahvatas naerumöire. Ilmselt naersid isad-emad. Ka takuhabeme taha peitunud persoon oskas kuuldud salmi sisu ainult oma moraalse rikutuse astmelt tõlgendada.
Aga ema süles poisike jätkas mu piinamist. “Näärivana, kas sa vastust tead?” Uus naerumöire saalist.
Näärivana jäi laval oma reaktsiooniga ettevaatlikuks. Habeme tagant kostus ebamäärane… ee… ää… ja muu selline. Poiss jätkas. “Siis ma ütlen ise. See on õunapuu!” Kolmas irvitav puhang publikult.
Näärimehele vesi peale
Umbes minuti jooksul tõmmati aastalõpu oodatuimale külalisele kõigi kõrvade kuuldes kolm korda järjest vesi peale.
Ja peale iseenda ning oma sisemise rikutuse ei osanud ma hetkel kedagi süüdistada. Ei oska praegugi.
Näärirõõmud ja -vanad on juba tükk aega möödanik. See vapper poisikesest ärapanija kindlasti täisealine, vaevalt ta oma kangelastegu mäletabki! Ise kasutan vana nalja ühes lavasõus, olles loomulikult küsija rollis ja publik hirnub ikka veel. Ju siis on nalja siiani.
Nüüd on jõuluaeg. Viisnurgad ei ole enam obligatoorsed, kuusekõrvaseid massiüritusi tehakse ka vähem, aga see riimis mõistatus ei lähe meelest.
Ärge seda jõulukuuse all küsige. Vastus on ju: õunapuu!
