Väljastpoolt täiesti tavalist risttahukat meenutav hoone ei ärataks võõrale mingit muljet. Vaid rist peaukse kohal teatab pühakoja olemasolust Suur-Posti tänaval. Maja iga küündib väga tugeva inimese elueaga võistlema ja Pärnu Saalemi Vabakoguduse ajalugu ulatub veelgi kaugemasse minevikku.

Juba sisenemisel kirikusaali tervitasid koguduse eakad õed kättpidi ja

südamliku naeratusega, mis ei jätnud vähimatki kahtlust nende siiras heatahtlikkuses. Puuduvat ikonostaasi ja altarimaali asendavad suured rohelised potiistikud, mis väga hästi sulanduvad valgusküllases ja tagasihoidliku arhitektuuriga sisekujunduses, luues kutsuva ja rahuliku tunde.

Täpselt kell 10.00 panid neli meest kõige erinevamad keelpillid kõlama, et vanad laulud saaksid taas värskeina ettekantud.

Kantslis pole näha vaimulikurüüd kandvaid mehi, kuid Piibel on sama, mis kõigis teisteski kristlikes kogudustes. Peeter Randmäe, kes on eluaeg leiba teeninud inimeste seatud seaduste põhjal õigusemõistmisega, teenis ülestõusmispüha jumalateenistusel rahvast Pühakirja lugemisega, alustades Vana Testamendi psalmidega ja minnes sealt sujuvalt üle Uue Testamendi aegsetesse kirjalikesse ülestähendustesse. Psalmid olid algselt mõeldud ettelaulmiseks, kuid nüüd eelistatakse pigem arusaadavat lugemist.

Kuuldust jäi meelde, et kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud

nurgakiviks. Evangeeliumist äratas tähelepanu naisi puudutav tekst, sest nad olid kolmanda päeva koidu ajal käinud haua juures ja hiljem oma jutuga mehi hämmastama pannud. Kui naised Jeesuse ihu ei leidnud, tulid nad sõnumiga, et olevat näinud inglite nägemust, mis teatas, et Kristus elab.

Ka täna anti Saalemis naistele parem võimalus rääkida oma usust Jeesusesse. „Mehed, olge nüüd kannatlikud, laske täna naistel rääkida, küll tuleb veel teiegi aeg,” lohutas pastor Kalju Põldroos mehi, kes kannatlikult ja ilmse huviga kuulasid 7 naise lühikesi sõnavõtte kogemusest, mida on neile annud usk Kristusesse. Selgus, et mõnigi oli tõusnud juba kella kolme paiku öösel ja leidus neidki, kes tund enne teenistuse algust püüdsid uksest sissepääseda.

Veelgi põnevamaks muutus siis, kui mõistsin, et ka peale naiste lühikesi sõnavõtte ei pääse mehed jutlust ütlema. Selle asemel astus kantslisse EEKBKL misjonisekretär Agnes Böning, kelle lühike vaimulik sõnum juhatas sisse pikema ettekande, mille esitas Bosnia misjonär Jael Puusaag.

Esmalt rääkis Jael ladusas võõramaa keeles, mis pidi olema serbo-horvaadi keel. Ehkki jutt polnud pikk, jõudis ta mind ikkagi parajalt segadusse viia, sest tõlki tema kõrval ei näinud ja välimuse järgi hinnates pidasin teda tõepoolest kenaks lõunamaalannaks. Ometi selgus, et ta valdab samahästi ka ilusat eesti keelt kogu selle kauniduse täiuses. Ta võttis mikrofoni ja tervitas kuulajaid "lennureisile asumisel", mis viib endise Jugoslaavia territooriumi kohale. Täpsem sihtkoht on Bosnia, mille pealinna Sarajevot mäletatakse 1984. a. taliolümpia mängude paigana. Vähem mäletatakse olümpiastaadionit aastast

1994, mil spordiareenist sai surmavärav. Projektoriga tagaseinale suunatud slaidid kirjeldasid jubedaid üleelamisi, mida sealsed elanikud on pidanud taluma. Kõrvuti taastatud ja päris uute ehitistega näeb veel praegugi ahervaremeis hooneid või kuuliaukudega tipitud suuri seinapindasid. Sageli kohtab veel nüüdki silte tekstiga ‚pazi mine’, mis hoiatab lõhkemata miinide eest.

Näha sai ka väga maalilisi loodusvaateid, mis samas asendusid äärmiselt

kontrastsete näidetega mahajäänud või väljaarendamata piirkondadest. Nii näiteks tuli mõnd teed valides jälgida vaid mahatallatud eesliikujate rattajälgi rohukamaral, sest maanteesillutis polnud kõikjale jõudnud.

Jael näitas kaardilt Bosnia loodeservas olevat Bihaci linna, pilte sillast, mida ta iga päev ületab ja maja, kus koos Ameerika misjonäriga elatakse. Seinale ilmus pilt, kus olid üheaegselt nähtavad kolm torni: serblaste õigeusukiriku ja horvaatlaste katolikukiriku tornide vahele jäi islamiusuliste minarett. Kuna õigeusklikel ja katoliiklastel on ülestõusmispühad erinevatel aegadel ja islamistidel sellise tähendusega päev puudub, siis ei peetagi seal avalikult ülestõusmispühi.

Jael püüdis selgitada ristiusu ainulaadset positsiooni maailma religioonide asetuses. Näiteks Muhamed ja Buddha on surnud ega ole ülestõusnud. Indudel seevastu polegi jumalaid olnud, see asemel kummardavad kõikvõimalikke nähtuseid ja esemeid. Ainult Kristus on läbi surma ellu äratatud.

Bosnias pole võimalik usuteemal nõnda vabalt rääkida. Koolides puudub usuõpetus. Siiski võib teha heategusid, mida mõistetakse sealpaigus vast pareminigi, kui sõnu. Alles hiljuti aidati muretseda sajale perele küttepuid. Raske on mugavustega harjutud ühiskonnas mõista, et suure korruselamu kortereid köetakse puudega. Veel vähem suudetakse ettekujutada puude tuppatoomist, kui liftid ei tööta ja ainsaks võimaluseks on trepp või tänaval nööriga sikutamine. Puud transporditakse kohale nii veokiga, kui hobuvankril.

Head teha on lubatud kõigile. Jael jagas koos oma kaaslasega kingitusi 9 koolis, mis kõik kuulusid moslemi lastele. Õpetajad teadsid, et tegemist on kristlastega, kuid ei keelanud lastega lävimist. Üsna üllatunud nägudega jäid lapsed koridoris ülesrivistatult seisma, kui direktor nad klassiruumidest ootamatult väljakutsus. Kunagi varem polevat neile tasuta kingitusi jagatud. Mõnigi meile tunduv lihtne mängunipp võib kusagil mujal lausa uskumatuna tunduva võluri trikitamisena näida. Moslemi lastes olevat imeltust tekitanud seebimullide puhumine. Neile oli suureks mõistatuseks, kuidas sellised õhumullid lendavad.

Siiski ei piirduta üksnes materjaalse abi osutamisega vaid on arendatud ka koguduse tööd. „Me pole olnud nii usujulged, et oleksime inimesi ristinud veebruarikuu külmaga kusagil looduslikus veekogus,” tunnistas Jael ja jutustas sellest, kuidas soovitud toiming viidi läbi vannitoas. Nii elab ja kogub poolehoidu ülestõusnud Kristuse elujõud ka väga eripärase ajaloolise kultuurilooga paigus, kus pealegi raskete inimkannatuste taak rõhub praegugi rahvaid meie lähinaabruses.

Teenistuse lõpul ulatati Jaeli kätele korv ümbrikega, milles igaühes oli Saalemi koguduse liikmete poolt tehtud annetus Bosnia abivajajaile.