Neli meest Kuninga tänava ringile

Mäletatavasti algatas filmimees Mark Soosaar mõtte rajada kolmele Päästekomitee liikmele Konstatin Pätsile, Jüri Vilmsile ja Konstantin Konikile ning advokaat Hugo Kuusnerile mälestusmärk Pärnusse juba aastaid tagasi ja lavastas ka vastava installatisooni. Palusin selle suurepärase monumentaalse teose teostumise kohta oma sõna öelda Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimehel Trivimi Vellistel, kes oli valmis sellest kõnelema eile otse kunagise Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi esise liiklussõlme ringi keskel.

Pärnu Kuninga Tänava kooli ees. Foto  Vaiko Edur

Trivimi Velliste: Pärnu tunnuslause ütleb, et Pärnu on Eesti Vabariigi sünnilinn. Pärnus Eesti Vabariigi väljakuulutamine on väga legendaarne - seda tehti siin palju esinduslikumalt ja palju pidulikumalt kui Tallinnas või kusagil mujal. Kui Hugo Kuusner luges Iseseisvuse Manifesti 1918. a. 23. veebruari õhtul Endla rõdult ette, siis lehvisid sinimustvalged lipud ja rahvast oli palju. Tallinnas oli  olukord teistmoodi. Seal loeti hiljem manifest kirikutes ette. See oli kleebitult kuulutustulpadel. Kõik see ei olnud võrreldav riigi väljakuulutamisega Pärnus. Selles mõttes ei ole mingi liialdus rääkida Pärnust kui Eesti Vabariigi sünnilinnast.

Küsimus ei ole mitte ainult selles, et siin tehti seda kõige varem, vaid seda tehti siin ka kõige pidulikumalt ja suurejoonelisemalt. Just seepärast on selle suursündmuse sümboliga märkimine nüüd, mil Eesti Vabariik hakkab saama saja-aastaseks, väga oluline. Ja selleks on olemas ideaalne koht - Kuninga tänava liiklusristmikul, kus viis tänavat jooksevad kokku ja kus asub legendaarne Pärnu Poeglaste Gümnaasium, kus õppisid kaks Päästekomitee liiget – esimees Konstantin Päts ja liige Jüri Vilms. Kolmeliikmeline Päästekomitee oli selle riigi väljakuulutaja!

Päästekomitee oli ka see erivolitustega institutsioon, kes nimetas ametisse Eesti esimese valitsuse. See oli küll ajutine valitsus, aga see oli ikkagi meie riigi kõikide aegade kõige esimene valitsus! Ja Konstantin Päts oli ise selle valitsuse esimene juht! Ja tema on õppinud selles koolimajas, mis asub kõnesoleval ristmikul. Teine Päästekomitee liige, kes samuti selles koolis õppis, oli Jüri Vilms. Tema oli ka legendaarne ja rahva hulga väga soositud poliitik, kes pealegi hukkus märtrina õige varsti.

Seega kaks kolmest Päästekomitee liikmest on selles koolis õppinud. Peale nende on Pärnu jaoks ülioluline muidugi mees, kes manifesti ette luges - Hugo Kuusner. Niisiis ei ole ühtegi loomulikumat lahendust, kui rajada mälestusmärk sellele liiklusringile, kus viis tänavat kokku jooksevad. Seal seisaksid neli meest seljad vastamisi! Need oleksid  Päästekomitee liikmed Konstatin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Neljandana peaks seal seisma Hugo Kuusner.   Päästekomitee oli tervik, mida ei saa tükeldada. Seepärast peab seal olema ka Konstantin Konik. Seega märgiksid need neli just nagu nelja ilmakaart – hulgakesi, seistes seljad vastamisi.

Tegemist on täiesti ainulaadse, täiesti erakordse kooslusega. Midagi sellist ei ole võimalik leida mitte kusagil mujal Eestis. Meie riigis ei ole ühtegi teist paika, kus mälestusmärgi tähendus nii loomulikult välja kasvab. Sest see kuulus koolimaja on just sealsamas ja Endla rõdu kiviviske kaugusel.

Olen kuulnud vastuargumenti, et see ei ole hea koht, kuna asub keset liiklust. Et  inimesed ei saa sinna juurde, et autod segavad. See väide on pealiskaudne, sest selliste ausammaste näiteid on Euroopa linnades küll ja küll. Ja neid võib fotodelt vaadata! Need ausambad on just nimelt selliste liiklusringide keskel. Nad on juba eemalt väga hästi vaadeldavad - igast suunast. Nad on pidulikud!

Küsimus sellest, kui sinna tahetaskse pärgi asetada? Siin on kaks võimalust. Üks neist on see, et sinna teha jalakäijate vöötrada. Neid on seal praegu viis – kuuenda lisamine ei ole mingi küsimus. Ringi sees ei käida ju iga poole tunni tagant, seal ei käida isegi mitte iga päev. Seal ei ole sellist liiklustki, mida häirida. Pealegi astutakse olemasolevatele vöötradadele ju kogu aeg!

Aga on ka mõeldav kujundada ausammas kaheosalisena - selliselt, et skulpturaalne rühm seisab tõepoolest keset seda ringi, aga samas on koolimaja ees teiselpool teed kivist tahvel. Seal on siis kirjas, mis mälestusmärgiga on tegemist ja selle juures võib olla ka koht lillede panekuks. See on juba kunstilise lahenduse küsimus. Koosolekud toimuvad sel juhul koolimaja ees ja ausammas jääbki eemalt vaadeldavaks. Aga see kõik oleneb juba kunstnike lahendusest. Ausamba saamiseks tuleks korraldada kõrgetasemeline võistlus. Hea, kui selles osalevad Eesti kõige väljapaistvamad loojad. Andekad kunstilised lahendused võivad pakkuda väga erinevaid võimalusi. Tehnilised raskused ei tohi meid segada. Küsimus on põhimõttes ja üliolulises kohas ja üliolulises ajaloolises sündmuses. Kuna riigi 100. aastapäev ei ole enam kaugel, siis on just praegu õige aeg sellele mõelda ja selles suunas tegutseda.

Olen kuulnud ka mõtteid, et asetada sinna ainult Jüri Vilmsi mälestusmärk. Jüri Vilms oli äärmiselt austusväärne ajalooline tegelane, aga ei ole mõistlik teda välja rebida  tervikust. Tema oli ju üks kolmest Päästekomitee liikmest. Ta peaks loomulikult seisma koos nende teistega. Mitte üksinda!

Peame alati tervikpilti nägema!

Mark Soosaare kommentaar

Need fotod on tehtud 2002.aasta sügisel, mil püüdsime tõestada nelja alumiiniumvärviga üle pritsitud sõdurpoisi ja selleks häppeningiks valmistatud postamendiga, et Kuninga tänava kooli ees asuvale tänavaristile mahub ning sobib:
a) ringliiklus ja
b) skulptuurigrupp.

Monumendi vastased väitsid, et ringliiklus sinna ei mahu ega toimi. Elav installatsioon kestis ca tund aega ning autod said rahulikult hakkama ümber postamendi sõitmisega, teiste hulgas ka lõõtsaga reisibuss.

Teine vastuväide oli, et monument viieharulisel ristmikul jääb kõnniteel viibijate jaoks liiga kaugeks ning pole võimalik korralikult seda vaadata. Ka see väide ei vastanud tõele. Samas on oluline teada, et monumentidel ei jäädvustata inimesi elusuuruses ehk teisisõnu vahemikus 50% - 150% ei tööta nad kunstiliselt. Meil polnud võimalik nelja noormeest pikemaks venitada, ent isegi selline väike grupp mõjus kokkutulnutele üsnagi emotsionaalselt ning rahvas oli igati positiivne meie idee suhtes.

Olen siiani seisukohal, et aasta pärast meie eksperimenti tollase abilinnapea Eino-Jüri Laarmanni poolt omaalgatuslikult ehitatud liiklusring (mis toimib ideaalse regulaatorina juba kümnendat aastat) lausa kisendab jõulise monumendi järele. Ja mis sobiks siia paremini kui mitte Eesti Vabariigi loojatele Pätsile, Vilmsile, Konikule ning Kuusnerile pühendatud skulptuurigrupp? Nimelt Päästekomitee liikmed Päts ja Vilms ning Eesti Vabariigi väljakuulutaja Kuusner õppisid ju enam-vähem ühel ajal monumendi foonil asuvas punases tellishoones, endises Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis.