Nii alandav-kurb on kauni naise saatus...
Ent tolle lindi kehv kvaliteet mingeid kaugemale ulatuvaid järeldusi tegema muidugi veel ei pannud, enne tuli ikkagi läbi lugeda ja vaadata Elleni pojatütre Hedvig Hansoni äsjailmunud kaunis ja traagiline lugu oma vanaemast – “Jutustamata lugu”. On üks haaravamaid meil nii ohtralt üllitatavate mälestusraamatute reas. Ning teine järjest, pean silmas Ervin Abeli lugu.
Hedvig Hanson läks kui mitte kergemat, siis ahvatlevamat teed ometi – ei hakanud ta vanaema lugu oma käega teab kuidas kirja panema, vaid laskis jutustada päevikuil, kaasnäitlejate ning lähedaste inimeste mälestustel ning stalinlik-nõukoguliku ning nõukoguliku õudusaja teatrikriitikutel. Päevikuid jätkus küll vaid Elleni paariks sõjapäevade noorusaastaks ning teatri algaegadeks kurikuulsas Lõuna-Eesti teatris.
Inimene pidi olema ikka tõeline kutsumusejärgija ning oma ala siiras armastaja, kui nõustus neis tingimustes kaasa lööma ja veel kõrget kunsti uskuma.
Aga kõigele vaatamata tõusis Ellen neis oludes jõuliselt esile ning ilmselt mitte ainult oma looduse poolt antud ilu, vaid ka näitlejaande toel. Ei ole põhjust mitte uskuda Elleni väljapaistvate kaasnäitlejate Lembit Eelmäe, Herta Elviste, Helend Peebu, Lembit Antoni ja teiste hinnanguid ning arvamusi oma raske saatusega kolleegi võimete kohta. Ning need hinnangud on pea täielikult soojad, siirad ja südamlikud ning kaasatundvad.
Kahjuks ei kuule me Elleni saatuses tema pikal Vanemuise perioodil suurt rolli mänginud kurikuulsa Kaarel Irdi ning tema abikaasa Epp Kaidu arvamusi.
Ird ja naised
Jah, Kaarel Ird. Ning alkoholilembus. Need on kaks olulisena tunduvat märksõna Ellen Kaarma saatuses. Nende mõju kohta raamat erilist selgust anda ei suuda, jättes lugejale ruumi mõtisklusteks ja pikemaks arupidamiseks.
Tema käitumine väljaspool teatrit ning “vägiteod” hävituspataljoni ning muude Venemaalt tekitatud ja tulnud röövlirühmade koosseisus on tülgastavad, alatud ja andestamatud. Oonurme küla inimesed Virumaalt meenutavad tänini lugu 1941. aastal külast läbi liikunud ning Venemaale taganevast Tartu hävituspataljonist, kes arreteeris kümmekond mitte milleski süüdi olevat külaelanikku. Need leiti hiljem tapetute ja vägistatutena.
Mil moel sai temast mõnede meelest eesti teatri suurmees, kelle iseloomu kuritegelikku poolt on ikka kiputud panema keerulise ja vastandliku karakteri arvele? Igatahes oli selline pehmelt öeldes ebameeldiv persoon otsene ja selge vastand Ellen Kaarma taolisele õrnale ja haprale natuurile. Kuidas nad seal olid ja hakkama said, raamatust täie selgusega ei kajastu.
Igatahes tundub, et otsustava hoobi Ellen Kaarmale andis kõige muu hea kõrval just Ird ning tema ees koogutanud seltskond. Sõna Lembit Eelmäele, kelle meelest Ird üksi saatuslikku otsust ei teinud: “Ent põhjuse selleks andis ikkagi Ellen ... ja seda kasutasid ära need naised, kellele ta ei meeldinud.”
Aga aina süvenev alkoholism? Millest kõigepealt võisid olla tingitud Ellen Kaarma hilisemad raskused nii era- kui ka muus elus.
Hoogu juurde
Raamatus kirjutab sellest selgelt ja ühemõtteliselt seesama Eelmäe: “Alkohol on loominguinimeste elus ikka olnud. See annab justkui hoogu juurde. Kõige andekamad näitlejad tollel ajal Vanemuises – Leonhard Merzin, suurepärane näitleja; Paul Ruubel, samuti noor Hermaküla – kõik alkohoolikud, kui kahju! Kõiki eesti teatri suurkujusid, kellel oli alkoholiga probleeme, ei jaksaks üles lugeda...”
Alkoholism on haigus, millel on kalduvus nakata. Kellel on selleks eeldusi, nakatub kergesti keskkonnas, kus viinaviskamine kombeks. Et eesti teater sellise keskkonna neil ja teistel aastatel moodustas, võime lugeda Lembit Eelmäe ridadest. Ja et noorel, elust juba piisavalt vintsutada saanud Ellen Kaarmal kalduvus alkoholilembuseks oli, on vist sõnadetagi selge.
Ning kui kedagi kõrval toetamas polnud, läks kõik seda rada, mis ta minema pidigi. Kerge pole neist igavesti nooreks ning kauniks jäänud inimese möödunud valudest ja vaevadest lugeda, selles mõttes on eriti raske ja ühtlasi lähendav lugeda Elleni surmaeelset kirja oma arstidele. See on hädasti abi vajava inimese lootusetu läkitus kaasinimestele, kellel ei jää ilmselt üle muud, kui õlgu kehitada – mis me ikka teha saame.
Kes teab, kuidas need asjad tegelikult olid või on, igatahes seda, mis leidis aset mõni päev hiljem, too kaunis ja andekas naine mingil juhul ei väärinud. Mahajääjad võisid kahjutundes ohata – eks leidnud seegi probleem nimega “inimene” oma järjekordse lahenduse.
Hedvig Hansoni raamat tõi Ellen Kaarma taas meie hulka, kohale, mida ta oma elu ja tööga väärib – eesti kunsti- ja kultuurilukku. Rõõmu tegi rikkalik pildivalik, mis sõnade täiendusena keskse kangelase meile võrratult lähemale tõi.
Seda lugemist, seda muljet sobib lõpetada Charles Baudelaire’i ridadega luuletusest “Pihtimus”:
...kuis nii alandav-kurb
on kauni naise saatus,
kuis tühjad ta toimingud
kõik –
nagu tantsjanna näol,
kes tehtud poosis peatus,
naer masinlik, tardund
ja võik.
Kuidas troostituim töö on
südameile loota,
arm, ilu kõik unelm ja uim,
kõik unaruse saak,
kõik vaid püük, mida noota
veab Igavik ahne ja tuim.
Hedvig Hanson.
“Jutustamata lugu. Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928–1973)”.
288 lk.
Tänapäev 2012.
