Pärlselja rand
Näoraamatus (facebook) sõprust süvendav seltskond on tänaseks kasvanud 34 inimeseni, kellest pisut vähem kui pooled taas uutele matkaradadele suundumiseks aega leidsid. Täiesti erinevate fotograafia alaste teadmiste, kogemuste ja pildi tegemise riistvaraga varustatud naised ning mehed sõitsid lehekuu 11. päeva udusel hommikul üle riigi Pärnusse Vee tänavale kokku, kus ühe kena elamise perenaine Silvia esmalt kõiki hommiku kohvi ja muu heast paremaga kostitas. Et harrastusfotograafide tegevusele anda Vee tänavast ulatuslikumat mõõdet, tegi Silvia eelnevalt põhjalikku ettevalmistavat tööd matka teekonna paika sättimiseks. Selleks sõitis ta aegsasti kolm valda läbi. Kohtus Varbla kandis elava Raimoga, kellele samuti fotograafia ja filmimine südamelähedane harrastus. Lisaks sellele tunneb ühtviisi hästi nii Varbla kui Tõstamaa huvipakkuvamaid vaatamisväärsusi ja oskas seepärast Silviale tublisti abiks olla. Tänud siinkohal Raimole!
Juba linnast väljasõidulgi oli mõndagi põnevat põhjust autoaknast pildistada. Lihula maantee teisel ringristmikul oli üks sõiduauto üritanud valgustusposti upakile sõita, seejuures ise tõsiselt viga saades - kuid kindlasti polnud seekordse retke eesmärgiks taoliste juhuste tabamine. Küll oli igal ühel oma salasoov põues sellest, mida keegi lootis looduses ainukordsena kaamerasse sulgeda.
Valgeranna golfiväljaku äärde jõudmine meelitas hoopis rohkem kaameraid maalilistele tehiskuplitele ja kaevatud veesilmadele suunama. Kuid Soome parimate golfiväljakute isaks peetava Kosti Kuroneni kavandatud maastik ja sealsed mängijad ei paelunud siiski sellist fotograafide huvi nagu seda suutsid teha samas läheduses rändepeatust tegevad metshaned. Ühed pildistasid hanesid, seejuures ise end võimalikult palju lindude eest varjata püüdvalt. Teised pildistasid samuti hanesid, aga pildistasid ka hanesid fotografeerivaid madalal maas kükitavaid või koguni roomavaid inimesi. Näis, et lindudel polnudki eriti midagi tiibadeta kahejalgsete vastu ja lasid end mõõdukalt kauguselt pildistada. Siiski hoiti igaks juhuks distantsi ja taganeti sedavõrd, kuidas inimesed neile lähenesid. Mõne ettevaatamatu kiirema või sobimatu liigutuse järel tõusis mingi osa parvena lendu, aga julgemad ei lasknud end inimeste iseäralikust tegevusest segada.
Järgmine pikem peatus tehti Audru aleviku kaunis ja rohkete rippsildadega pargis ning kaupluse juures. Asulas pildistati loodust, hooneid ja muidugi ka oma seltskonna kaaslasi. Helen ütles kohe päeva alguses, et tema keskendub sedakorda peamiselt inimestele. Teda huvitas grupikaaslaste tegevus ja sellega kaasnevad emotsioonid hetkelistes tabamistes. Mõned teised pöörasid kaamerad rohkem üksikutele punktidele. Näiteks nurmenuku õiesüdamele või puuoksal avanevale pungale. Muidugi leidus palju neidki taimi, mille nimetust ei teatud, aga huvitava pildi saamist ei takistanud botaaniline harimatus kõige vähemalgi määral. Sääsesilma sisse vaatamiseks läinuks vaja väga erilist klaasi, aga nalja võis visata sellise tehnika puudumisele vaatamata ikkagi. Nii lubati uurida elusa karuga kohtumisel oti nägemist või vähemalt konna silmagi pildistada.
Mulle meeldisid mitmesugused peegelpildid jõe, mere või porilombi pinnalt, aga ka auto poleeritud plekilt. Tegelikult haarasin kõike mis ette jäi ja olin tõsiselt nördinud kui enda tähelepanematusest või momendi käpardlikuse tõttu ei saanud seda, mida soovinuks. Eriti kadedaks tegi mõnegi kaaslase terasem silm ja kiirem reageering. Kadestamisest tühjast pole muidugi suurt kasu ja nii püüdsin napsata mõndagi sõbralike kaaslaste parematest oskustest järgmiste kordade tarvis kõrva taha panemiseks.
Objektiivi ordu ühised matkaradade tallamised ei ole üksnes lõõgastumine looduse rüppes ja kultuuriväärtustega tutvumine. Kõiki ühendav fotograafia lembus võimaldab samaaegselt muuta kokkusaamise ka kasulikuks õppepäevaks, mis annab üsna ootamatuid näpunäiteid, mida võibolla polegi sellisel viisil mitte ühestki erialasest väljaandest lugeda. Saab tutvuda vahepealsel perioodil kaaslaste täienenud uue tehnikaga, kuulda selle kasutamise headest ja küsitavatest külgedest, omandada uusi nippe, võtteid ja trikke jne.
Audrust väljudes neelasid viie sõiduki rehvid Pärnu-Tõstamaa maanteed, mis jälgib laias joones umbes 7500–4000 aasta vanust Litoriinamere rannavalli ajast mil Läänemere nõos asus veel jääajajärgne riimveekogu. Peatuti 1999. aastal moodustatud Lindi looduskaitsealal, mis paikneb Pärnu madaliku edela küljel asuvas loode-kagu suunalises nõos. Seal laiub ilusate veteväljadega vahelduv soo. Maalilised järvekesed on ajutiste teketega. Luitevallide tagustele soo servadele moodustuvad veesilmad sõltuvad aastatest ja aastaaegadest.
Soostumine tekkis kunagisele mereliivast ja savist koosnevale aluspõhjale. Kaitseala väärtustavad kuldking, kuradi sõrmekäpp, laialeheline neiuvaip jt. taimed. Soojema kliimaperioodi jäänukina kasvab siinsel pinnal ühest vähestest mandri-Eesti kasvukohtadest looduslikul viisil ka jugapuu. Lindudest võinuks kohata sookurge, musta toonekurge, väikest konnakotkast või merikotkast, ka musta rähni. Kaugemale pilgu heitmiseks on ehitatud ka looduse vaatlemise torn. Kahjuks häiris vaadet vete taga asuv prügila.
Lindil sidus Helle omade autodele puna-valged lindid, et käänulistel teedel mitte kolonnis nobedamaid sõitjaid silmist lasta.
Tõstamaa tee ääres tehti peatus Pootsi-Kõpu Püha Kolmainu kiriku juures. Pühakoda erineb teistest Pärnumaa õigeusu kirikutest tavapäraselt peasissepääsu kohal oleva kellatorni puudumise tõttu. Maakividest laotud müürid muudavad hoone justnagu jõulisemaks. Kirikut ümbritseval kiviaial kasvavad tundmatud, aga põneva välimusega umbrohud meelitasid lähedalt pildistama. Mõned surusid aga objektiivi torud peaaegu vastu maad, et võimalikult suurelt punalutikaid kaadrisse saada.
Tavapäraselt ehitati 19. saj teisel poolel õigeusu kirikuid kividest, aga 1864. a valminud Seliste kirik on kargelt askeetlik puuehitis, mis valmistati munkade poolt Riias. Kirik veeti uuesti lahtivõetult mööda jääteed kohale. Kogudus oli juba varem asutatud ja tegutses alates 1847. aastast kuni 1989. aastani. Hoonet remonditi aastatuhande vahetusel Rootsi eestlaste Juta ja August Nõmme algatatud korjanduse ning Tõstamaa valla abil.
Praegune Tõstamaa Maarja luteri kirik ehitati Pärnu ehitusmeistrite juhtimisel maakividest aastatel 1763 – 1768. Kirikutorn oli meremärk, mis kahjuks langes kokku 1972. a jaanipäeval. Varing hävitas ka oreli. Õnnetuse oletatavaks põhjuseks peeti vahetus läheduses tehtud kaevetöid. Tõstamaa aleviku taga paikneb Levaroti mägi, mis kõrgub 29 meetrit üle merepinna. Kunagise Litoriinamere taandumist tähistav Tõstamaa luitestik algab Lindilt ja kulgeb Varblani.
Kastna poolsaarel võib tõusta vaatetornile, kust avaneb vaade Tõstamaa rannikule omasele loode-kagusuunalisele lahtede ja nende vaheliste poolsaarte vööndile. Kätte paistavad Raespa ja Värati poolsaared. Kastna poolsaarelt lõunas asub Kihnu väin ja sealt 19 kilomeetri kaugusele jääb Kihnu saar. Poolsaart ja mandrit lahutab Kastna laht. Kastna kingib matkajale tõeliselt eksootilist vaatepilti: 50 hektari suurust maad katavad kadastikud. Kadakate pikkus küündib üle 3 meetri. Lagedad rannaniidud on peamiseks asupaigaks mitmetele haruldustele. Palju kasvab käpalisi. Väga olulised on rannaniidud kurvitsalistele: mustsaba-vigle, niidurüdi, kiivitaja, punajalg-tilder. Rannaniit vajab karjatamist, et vältida roostumist.
Jätkuv teekond viis seltsilised Sõmeri linnuvaatlustorni.
Päev lõpetati ühise istumisega Sõmeri tuletorni all, kus on paigutatud kõrgetest kadakatest ümbritsetud ovaalsesse „ruumi“ matkajatele vajalikud lauad ja istepingid, samuti on olemas tuleasemed. Tuletorn kõrgub riigi läänerannikul Sõmeri poolsaarel. 1954. aastal betoonist ehitatud kaheksatahuline 20 m kõrgune valge tuletorn peab olema abiks Liivi lahe põhjaosas liikuvatele alustele. 1994. aastal suurendati varajasemat 10 miilist nähtavuskaugust 15 miilini ja 2001. aasal vähendati tule nähtavuskaugust 9 miilini. Tänapäeval töötavad valgusseadmed päikese-tuuleenergial ja on varustatud valgusdioodlaternaga. Ajutine 12 m kõrgune puidust tulepaak püstitati poolsaarele juba 1941. aastal.
Pärast õhtust ühist jutlemist, muljete vahetamist ja söömist hakkasid kaugemalt tulnud inimesed lahkuma koduteele. Sama tegid ka lähemal elavad harrastusfotograafid, aga siiski väikeste haakidega. Sindi seltskond võttis nõuks astuda päikese loojangu eel ka Pärlselja rannaliivale ja teha sissepõige Valgeranna puhkealale.
Katrin
Samal teemal:
