Paikusel toimus Mihkel Lüdigile pühendatud kontsert
Mihkel Lüdig sündis kevadisel nigulapäeval, 9. mail 1880. aastal tolleaegses Reiu valla valduses olevas Vaskrääma külas, mis piiride muutmise tulemusena asub nüüd Paikuse valla maal. Seepärast korraldas Paikuse vald kolmapäeval Mihkel Lüdigi 130. aastapäeva tähistamiseks suurejoonelise kontserdi erinevate kooride osavõtul. Kontserdi aukülaliseks oli Eesti kaitseväe orkester, mida juhatas peadirigent kolonel-leitant Peeter Saan.
Avara spordisaali ruum täideti sissejuhatuseks Mihkel Lüdigi loodud lauluga „Koit“, mille esitas ühendkoor. Laulsid Pärnu M. Lüdigi nimeline Meeskoor, Pärnu Kunstide Maja Noorte Meeskoor, Pärnu Kunstide Maja Poistekoor, Vändra Hobikoor, Sindi laulukoor, Tori segakoor ja Paikuse segakoor. Laulu juhatas Lüdigi meeskoori dirigent Evelin Mei.
Ühendkoori avaloo järel asus esimesena esinema M. Lüdigi nimeline Meeskoor, kes laulis M. Härma „Meeste laulu“ ja T. Vettiku „Karujahimehed“. Meeste koormeister on Annely Starkopf. Kahe laulu järel liitus meestega Kunstide Maja Noorte Meeskoor, et laulda üheskoos Lüdigi loodud „Põlismetsa järv“. Siis jäi noorte meeskoor üksinda laulma kolme laulu, mida dirigeerisid vaheldumisi Marika Pärk ja Evelin Mei. Roman Toi „Uhti, uhti“ laulu saatis kontsertmeister Anne Uusna. Ka poistekoori esinemist juhatasid vaheldumisi samad koorijuhid ja saatis Anne Uusna.
Vahelduseks laulukõlale pakkus silmailu Paikuse rahvatantsurühm „Pastlapaar“ tantsudega „Saare tants“ ja „Labajala löss.“ Naisrühma juhendab Anu Tammearu-Mezule.
Ühendatud segakoori moodustasid laval Vändra Hobikoor, Sindi laulukoor, Tori segakoor ja Paikuse segakoor. Grete Tammsalu juhatamisel kõlas Eesti rahvaviis „Küla mul ütleb“. Maire Krinali juhatamisel esitas Paikuse segakoor Lüdigi „Kiigelaulu“.
Kontserdi keskpaigas rääkis Peeter Saan Mihkel Lüdigi sõjapäevist, mis viis mehe sõjaväemuusika juurde ja kuidas toimus Eesti kaitseväe orkestri loomine. Lüdig ongi kaitseväe orkestri looja. Saan meenutas, mil viisil Lüdig alustas 1914. aastal tavalise sõdurina ja seejärel pandi autode järele valvama. Tema ametisse määramise ajaks olid pooled masinad maha müüdud teadmata, kes seda tegi või kellele müüdi. Lüdig võttis kogu majandamise tõsiselt käsile ja sealtpeale ei kadunud enam ühtki autot. Samadest meestest, kelle hulgas ta teenis, moodustas ta meeskoori. Erinevate kooridega kokku võis mehi laulmas olla poole tuhande ümber. 1917. aastal, kui hakati looma Eesti väeosasid, asutas Lüdig oma meestest koosneva sõjaväeorkestri. Sõja tingimustes suutis Lüdig Rakveres muretseda täis komplekti uusi pille. Keerulistes oludes saadeti orkester laiali, kuid pillid peitis Lüdig Haapsalus ära. Tasapisi toimetas ta sealt muusikariistad edasi Tallinna, kus Estonia majs võeti nad teatri arvele. Hiljem sai kaitseväe orkester samad pillid oma valdusesse tagasi. Kuigi praegu ei mängita enam nende pillidega, on kogu eelneva looga oma kindel sümboolne seos ja tähendus tänase kaitseväe orkestriga täiesti olemas.
Peeter Saani sõnul on Lüdig kahjuks puhkpilli orkestrile üsna vähe loonud, kuid üks vähestest on väga armsaks saanud „Jaaniöö“, mille Lüdig lõi veel enne sõda rahvusromantismi tunnetel. Peale Lüdigi elust rääkimist esitaski kaitseväe orkester Saani dirigeerimisel selle kena jaaniööd kujutava pala. Kontserdi teises pooles saatis orkester Lüdigi nimelist meeskoori. Kõlasid G. Verdi mägilaste koor ooperist „Ernani“, C. M. von Weberi sõdurite koor ooperist „Nõidkütt“ ja C. Gonodi sõdurite koor ooperist „Faust“.
Kui seni kuulati esinemisi sügavas mõtlikus kaasaelamises, siis Eduard Tamme poolt läinud sajandi 30-tel aastatel loodud popurii „Armsad siidivennad“ pani publiku märgatavalt elavnema. Kaitseväe orkestri helides kõlasid paljud vanad tuttavad seltskonna lood. Huvitav oli kuulda Saanilt seda, et Tamm kirjutas selle popurii partituuri kõigest paari tunniga.
Väga elamusrikas ja heas akustilises ruumis toimunud sünniaastapäeva kontsert lõppes taas ühendkooride kogunemisega lavale. Ka kaitseväe orkester ühines ühislaulmisega. Kolm viimast laulu olid „Laul Põhjamaast“, mida juhatas Marika Pärk, „Ta lendab mesipuu poole, juhatas Evelin Mei ja „Kodumaa“. Laulu kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kallastele, dirigeeris Peeter Saan ja keegi saalis istujaistki ei hoidnud enam suud kinni. Sedavõrd võimsalt kõlas lõppakord.
Kogu kontsert oli läbilõige ühest õigest laulupeost. Tänusõnad selle toimumise eest ei kuulu mitte üksnes esinejatele vaid ka Paikuse vallale. Eriti suure töö, mille ulatust on raske hinnata, tegi ära valla kultuuritööspetsialist Ille Riivits. Ülivõrdes tuleb aga rääkida kontserdi teadustajast, kelle nimi on Anti Holger Mutik. Tõelise lavameisterliku esinemisega suutis ta nii esinejatel kui kuulajatel südamlikud muiged ja kohati päris naerupursked esile kutsuda, mis lisas vaid meeleolukat hoogu toimunusse.
Peeter Saan oli päeva lõppedes hinges liigutatud, kui tõdes, et on olemas lauljad ja on olemas toredad inimesed, kes tõsiselt igal aastal peavad meeles üht Eesti muusika suurkuju. „Olla sellest üks osakene täna tema 130. sünniaastapäeval oli tegelikult väga suur au, seda enam, et Mihkel Lüdig oli sõjaväemuusika üks aluse panijatest,“ ütles Saan pärast kontserti. „Kahju, et ta ei ole palju kirjutanud orkestrile, mida me oleksime võinud mängida, aga sellegipoolest on hea meel, et Lüdig on palju teinud Eesti muusika edasi arendamiseks ja olnud mitmeti teerajaja. Vägev mees, suurte võimete, suurte organisaatorivõimetega ja andekas helilooja. Kui inimeses on nii palju kokku pandud, siis peab sellest ka väga palju alles jääma,“ lõpetas Saan ilusa kokkuvõtva mõtte Mihkel Lüdigist.
„Ega ilmaaegu ei öelda, et lauluga on võimalik ilma ja elu ilusamaks teha ja näete - lauluga laulsite ka päikese välja. Ma usun kui Mihkel seda näeks, siis ta võib nüüd uhke olla. Tema seeme on langenud väga viljakasse pinda ja see võrse on väga tugev,“ ütles Paikuse vallavanem Kuno Erkmann tänusõnu lausudes.
Samal teemal:
