„Pärand elab!” pärast Sinditki

Reedest kuni 15. maini saab Sindis näha Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu rändnäitust “Pärand elab!”

Tartust Sindini

Eile lõunapaiku astusid Sindi muuseumihoone ette sõitnud tulipunasest sõidukist välja kaks noort naist. Rahvakultuuri Keskuse töötajad Kristi Grünberg ja Salme Kikas-Toom tulid Sinti Eesti vaimse kultuuripärandi nimistut tutvustava näitusega „Pärand elab!“, mis kutsub märkama ja väärtustama põlvest põlve edasi kantud teadmisi, oskusi, kombeid ja tavasid. „Nüüdsel ajal tähtsaks peetavat väärtust võib nimetada elavaks pärandiks. Kuigi pärandi juurestik asub minevikus, elab see endiselt ühes meiega edasi just siin ja veel praegugi,“ jutustas vaimse pärandi peaspetsialist Kristi, kes suutis toimetamisega üheaegselt kohe ka vestlust alustada. Rahvakultuuri Keskuse koostatud näitus tutvustab kümmet Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse kantud kultuurinähtust, mille tutvustamist alustati mullu kevadel Eesti Rahva Muuseumis. Ühe kuu möödudes rändas näitus Tartust juba Hiiumaale, siis Rocca al Mare vabaõhumuuseumisse. Edasi liiguti järgmisele eksootilisele saarele, Kihnu. Jätkuvalt tegi rändnäitus peatuseid Karksi-Nuias, Põltsamaal, Kundas ja Puurmanis. Nüüd avanes võimalus näitust näha Sindi rahval. Väljapanek jääb avatuks 15. maini, et taas teekonda jätkata ja teha uus peatus Ukraina Kultuurikeskuses.

Näitus sõidab ise pärale

Kultuuriilmingute nimistu ettevalmistamist toetas Kultuuriministeerium, aga selle loomise mõttele tõukas Eesti ühinemine UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga, mis võeti vastu 2003. aastal. Näituse koostamisega sooviti tähistada UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni kümnendat sünnipäeva ja kultuuripärandi aastat. Eesti ühines sama konventsiooniga 2006. aastal. Näituse meeskonda kuuluvad veel lisaks eelnevalt tutvustatud töötajatele kuraator Jane Kalajärv, vaimse pärandi spetsialist Kristiina Porila, keeletoimetaja Helika Mäekivi ning kujundajad Malle Jürgenson ja Krista Lepland.

Sindi Muuseumi juhataja Heidi Vellend oli meeldivalt üllatunud, et esmakordselt toodi rändnäitus kohale ja pandi ka spetsialistide poolt üles. Varem on tulnud väljapanekutele ise järele minna ja nuputada, kuidas näitust eksponeerida. Kuna muuseumi ruumid on väga kitsad, siis pidi juhataja üksnes selle eest hoolitsema, et võtta ühes toas püsiekspositsioon ajutiselt maha. Kahe noore naise abiga nihutati ka vitriinkappe, et seintele redeliga lähemale pääseda. Igas paigas tuleb väljapanekut vastavalt tingimustele veidi kohendada ja võtta appi loominguline mõttetegevus. Siiski säilitatakse algne kontseptsioon ja enamik esemeid riputatakse pesulõksudega nöörile. Kuna sedakorda polnud võimalik pesunööri üle toa vedada ja nöör riputati seinte äärde, siis jäi ka toekas haraline puu kasutuseta toa nurka oma aega ootama. Kahjuks jäi ruumipuudusel ka üks suurte mõõtudega kangas pesunöörile riputamata, kuid pildistamiseks keriti seegi mõneks ajaks maja paraadna ees lahti.

Hiiupärases kiiktoolis

Seni kui Kristi nööri vedas, triikis Salme linaseid esemeid, mis pakendatult kortsuliseks muutunud. Uurisin ahju juurde tõstetud tooli ja põrandale tõstetud kõverike jalastega eset ja ei teadnudki nende kahe vahel kohe otsest seost näha. Alles siis, kui Kristi tooli kiigele tõstis ja lauale asetatud kandikvõtmelegi otstarbekat tööd leidis, mõistsin kolme erineva asja loogilist seost.

Kristi sõnul pidavat kiiktoolis kiikumine midagi hiidlastele üdini omast olema. Naljatamisi öeldakse, et hiidlased ei saa kuival maalgi lainetuseta hakkama. Varem jutustanud merelt naasnud mehed kiiktoolis oma reisilugusid. Mõnes peres on kiiktool keskne suhtlemiskoht, teisal vaikne omaette olemise paik. Selles istudes vaadatakse telerit, kootakse sukka või mõtiskletakse ahjus praksuvat tuld vaadates. Emad toidavad ja uinutavad beebisid magama. Hiiumaa eripära on kahe- ja kolmekohaline kiiktool, kus lapsed saavad hulgakesi koos kiikumismõnusid nautida ja täiskasvanud kahekesi rahulikult juttu ajada. Praegu valmib hiiupäraseid kiiktoole harva. Varem aga oskasid paljud Hiiu mehed tooli otsast lõpuni valmis meisterdada, kuigi see nõudis tavapärasest paremat puutööoskust. Selline lugu on üks kümnest nimistu sissekandest, mille koostas Helgi Põllo.

Lõunatunnil põikas Sirli veel enne näituse pidulikku avamist eksponaate uudistama, proovis kiiktooli mugavust ja aitas kaasa mõelda lünkadega täidetud tekstile töölehel, mis mõeldud kasutamiseks täiskasvanutele ning koolinoortele. Muuseumi juhataja luges ja vastas peamiselt ise. Ta teadis, et mulgi pudru sisse käivad kartulid ja odratangud, aga oskas vastata õigesti ka paljudele teistelegi küsimustele. Lõpetades peenes kirjas A4 formaadiga tekstis lünkade täitmise küsisin nöörile põllesid ja muid esemeid riputavalt Kristilt, et kuidas ta vastajat kümne palli süsteemis hindaks. Kristi pani hindeks 10+! Arvestades, et Heidi polnud jõudnud veel kõigi nimistusse kantud päranditega tutvuda, oli tulemus muidugi suurepärane. Töölehel saavad kõik teisedki näituse külastajad lünkadesse õigeid märkmeid teha ja kontrollida muuseumist saadud teadmisi.

Kört Kihnu keeles ja meeles

Kihnu kört eristub teistest heledatest esemetest ja seepärast pakub ka suuremat huvi. Sissekande koostaja on Mare Mätas, kes kirjutab, et ainsana Eestis kannavad Kihnu saare naised praegugi iga päev rahvariideid – omakootud villaseid pikitriibulisi seelikuid. Peaaegu igas Kihnu peres osatakse ja tahetakse körte valmistada. Kördi kandmine ja omamine on kogukonnas olulise tähtsusega ning näitab kihnlaste grupikuuluvust. Igal Kihnu naisel peaks olema vähemalt viis eri värvi körti, mida vastavalt eluetapile ja olukorrale kanda. Kurja kaitseks ehib seeliku alläärt punane pael. Kogukonna liikmed tunnevad hästi värvide tähendusi ja reeglite vastu eksijad saavad noomida. Ajaga on kört muutunud: kirjad on keerulisemad, triibud kitsamad, kasutusele on tulnud uued värvitoonid, teistsugune on ka seeliku pikkus. Maailmamoodki on kördi kandmise tava mõjutanud. Igapäevaselt kantakse körti poerõivastega, abielunaised seovad ette ka põlle. Pidulikel sündmustel riietutakse täiskomplekti: käised, vöö, sukad, pastlad, rätikuid, sõled, helmed, abielunaistel ka tanu.

Näitusel kasutatakse QR koodi

Üksteise järel leidsid nööril oma koha erinevad linasest materjalist esemed, millele on trükitud tekst ja pildike: mulgi pudru valmistamine ja söömine Mulgimaal; paastumaarjapäeva tähistamine; rahvameditsiin ajaloolisel Võrumaal; traditsiooniliste lihavõttemunade valmistamine ukraina kogukonnas; Muhu murre; seto kirmas; volbriöö tähistamine Tartus; regivärsiline rahvalaul Lääne-Virumaal.

Mitte kõik pole otse linasele riidele kirjutatud. Võibolla pole veel kõik harjunud nägema kahemõõtmelist maatriksi, mida võiks pidada ka kauniks kuid tundmatuks mustvalgeks rahvuslikuks ornamendiks. Tegemist on QR koodiga, mida oskavad lugeda paljud seadmed. Tavakasutajale on kõige tüüpilisem QR koodi lugeja mõni kaameraga mobiiltelefon, mis oskab saadud pilti vastava rakendusega töödelda ja anda edasi suurema hulga näitusele toodud teabest pärandkultuuri kohta.

Munakoorest valmisid tibud

Näituse avamisele tulid ka Sindi Gümnaasiumi algklasside õpilased, kes rääkisid peatselt saabuva ülestõusmispüha traditsioonidest. Lapsed olid riietatud näitemängulistesse kostüümidesse ja nende sõnalised etteastedki olid esitatud näitlejameisterliku ilmekusega. Noori näitlejaid juhendab õpetaja Eneli Arusaar. Kõrval olevas toas said lapsed Helle Hanseni juhendamisel teha käelisi harjutusi sellega, et liimisid munakoortele värvilisi paberitükke. Nii valmistati tillukesi tibusid, mis kingiti näituse külalistele.

Kohaliku kogukonna südames

Rahvakultuuri Keskuse töötajad Kristi ja Salme ei kiirustanud pärast kohustusliku ülesande täitmist koduteele. Nad varusid aega põhjalikumaks tutvumiseks Sindi muuseumis tehtava tööga ja andsid hulga ammendavaid vastuseid külalisi huvitanud küsimustele. Lahkumisel ütles Kristi, et siinne vastuvõtt ning huvi elavat pärandit märkama ning väärtustama kutsuva näituse vastu on soe ja siiras. „On näha, et Sindi Muuseum on kohaliku kogukonna südameks, õppimise ja avastamise paigaks, kus tunneb end teretulnuna nii noor kui vana. Suur tänu külalislahkele muuseumiperele, mängulusti täis Sindi Gümnaasiumi õpilastele, kes tutvustasid lihavõttetraditsioone, nende juhendajale ning kõikidele näitusekülastajatele!“

Näitust vaatama kutsudes lisas Kristi juurde, et tõenäoliselt pakub väljapanek korraga nii avastamis- kui äratundmisrõõmu. „Ehk on teie seas ka neid, kes sooviksid Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu koostamises kaasa lüüa? Huvi korral külastage veebilehte www.rahvakultuur.ee/vkp."

Sirelin Kukk jagab tibusid