Triinu Taul
SAPTK kutsel
Võtsin minagi täna koos kümnete teiste pärnakatega ette teekonna Toompeale. Kohapeal selgus, et lisaks päranaktele oli tuldud ka kodulinnast Sindist, aga ka kõige erinevametest teistest Eestimaa paikadest: Virumaalt, Harjumaalt, Võrumaalt, Viljandimaalt, Saaremaalt ja mujalt. Kõige rohkem hakkasid silma EKRE, Eesti ja IRL-i Rahvuslastekogu lipud. Aleksander Nevski katedraali kõrge müüri varjus püüdsid tuult üks hästi värviline ja teine süsimust lipp. Aga need ei püsinud seal pikalt.
Huvitasid inimesed, kes täna SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) üleskutsele järgides kogunesid Toompeale meeleavaldusele perekonna ja demokraatia kaitseks. Tulnukana kaugemalt polnud kunagi varem Lossi platsil juhtunud nägema nii palju inimesi meelt avaldamas. Ühel meelel seisid platsil peamiselt kaks kogukonda: eestlased ja venelased. Lavalgi räägiti kahes keeles ja näis, et mõistetakse üksteist. Analüüsipõhiselt argumenteeritud sõnavõtud kutsusid esile kuulajate poolehoiu ja sageli katkestati kõnelemine valjude hüüete või plaksutamistega.
Ilmekad näod ei rääkinud teist keelt, vaid ikka seda, mida tegelikult mõeldi. Fotograafid ja kaameramehed püüdsid teha oma tööd ja kõnekamaid pilte tabada. Keegi eakam naine istus toolil ja paljud objektiivid olid pidevalt temale suunatud. Seda tegin minagi. Tema avatud mõtted ja tunded koondusid kortsulisesse näkku, mille siiruses polnud põhjust kahelda. Ainult erinevalt teiste heakskiitvatele hüüetele lausus memm tasasemal häälel: „Halleluuja!“
Kolmel põhjusel Toompeal
Paljude kõnelejate hulgast äratas seletamatul põhjusel tähelepanu EELK Saarte praostkonna praost Veiko Vihuri sõnavõtt. Algul mõtlesin teha ainult üksikuid märkmeid, aga ülevaatliku loo toimetamise ajal muutsin meelt ja otsustasin avaldada kogu kõne ilma sõnagi muutmata.
Head sõbrad, täna on Eesti riik Toompeale tulnud. Rahva esinduskogul ehk riigikogul on puhkepäev, kuid võimukeskuse ees on täna kohad sisse võtnud riigivõimu kõrgeim kandja – rahvas.
Mitte iga suvaline hulk inimesi pole veel rahvas. Kuid kooseluseaduse küsimuses esindame meie täna siin rahva enamuse tundeid ja meeleolusid, sest enamik Eesti elanikest ei toeta homosuhetele riikliku tunnustuse andmist.
Me oleme tulnud Toompeale meelt avaldama peamiselt kolmel põhjusel. Ma nimetaksin neid põhjuseid defitsiidiks ehk puudujäägiks.
Moraalne defitsiit
Eesti ühiskond on vajunud kõikehõlmavasse kõlbelisse ja vaimsesse kriisi. See on asetanud muuhulgas tohutu surve abielule ja perekonnale. Perekonna ja abielu mõiste ümbermääratlemine – millele kooseluseadus vastuvõtmise korral ukse avab – ei ole paraku lahendus, vaid probleemide edasine süvendamine. Kas moraali saab parandada meelt avaldades? Seda mitte. Küll aga saab avalikult toetust avaldada väärtustele, mis peaksid olema meie elu aluseks. Kaasvõitleja Varro Vooglaid on tabavalt märkinud: „Küsimus on ennekõike ideaalides. Me teame, et iga kultuur, iga ühiskond, iga riik lähtub mingisugustest ideaalidest. Kas me säilitame austuse oma ideaalide vastu või viskame need ideaalid kõrvale, ütleme, et elu on edasi läinud ja muutunud teistsuguseks?!“
Demokraatia defitsiit
Parlamendi praegusel koosseisul puudub kooseluseaduse vastuvõtmiseks poliitiline mandaat rahvalt. Otse vastupidi, kaks kolmandikku rahvast ei toeta homosuhetele riikliku tunnustuse andmist. Ja veel: mitte ühegi parlamendis esindatud erakonna valijate enamus ei toeta kooseluseaduse vastuvõtmist. Need on faktid, millele iga riigikogu liige peaks tõsiselt mõtlema.
Kooseluseaduse läbisurujad püüavad mandaadi puudumist pehmendada, väites, et demokraatia ei tähenda alati enamuse tahte teostumist ning et vähemuse õiguste üle ei saagi enamus otsustada. Seetõttu ei olevat võimalik antud eelnõu rahvahääletusele panna, vaid see tuleb avalikust arvamusest hoolimata vastu võtta. Taoliste väidete kohta on üks mu kolleegidest tõdenud järgmist, ma tsiteerin: „Puht filosoofiliselt ongi demokraatia rahva enamuse valitsus vähemuse üle. Kui me unistame ajast, mil valgustatud vähemus (aristokraatia) valitseb rumala ja tigeda enamuse üle, siis see ei ole enam demokraatia. Demokraatia sildi all rumalat massi ohjata võib tunduda ahvatlev, ent korrektne see ei ole.“
Rahva respekteerimise defitsiit
Kolmas põhjus, miks oleme täna Toompeal, on rahva respekteerimise defitsiit ehk lihtsalt öeldes lugupidamise puudumine valitsejate poolt.
Paljud poliitikud, ajakirjanikud ja muud tegelased on ootamatult avastanud ja diagnoosinud eesti rahval uue haiguse – homofoobia. Sarnaselt leidis 1934. aastal riigivanem Konstantin Päts, et eesti rahvas on haige ja teda tuleb ravida. Ta tegi seda riigipöörde abil võimu enda kätte koondades. Nõndasamuti näib ka praegune „valgustatud eliit“ arvavat, et enamik Eesti elanikke põeb rasket haigust – viha või kartust homoseksuaalsete inimeste suhtes –, mistõttu rahva arvamus ei ole pädev, vaid seda tuleb seaduste abil muutma hakata. Muuhulgas ka karistusseadustikku selliselt täiendades, et saaks nn vihakõnelejad teistele hoiatuseks vastutusele võtta.
Alates kevadest on nii juhtivad poliitikud kui teatud meediaväljaanded tembeldanud kooseluseaduse vastaseid järjepidevalt sallimatuteks, vihkajateks, venemeelseteks, Kremli ja Putini käsilasteks. Räägitakse põlastavalt vähese haridusega vanematest inimestest, tagurlikest vaimulikest ja usklikest, kes ei mõista progressi. Kooseluseaduse vastase liikumise juhtidele on meedias loodud hirmuäratav kuvand.
Meetodid
Tekib küsimus: kui tegemist on „progressiga“, siis miks surutakse nii head ja õiget asja peale autoritaarsetele või totalitaarsetele ühiskondadele omaste meetoditega – rahva hirmutamise, vastuolijate sildistamise, tegelike eesmärkide varjamise, poliitilise manipuleerimise ja massiivse propaganda abil?
Meie ei ole sellise lugupidamatu ja ülbe suhtumisega nõus. Kui midagi ühiskonda lõhestab, siis just võimulolijate selline käitumine. Seetõttu on meie sõnum riigikogule ja igale selle liikmele, kuulugu nad mistahes erakonda: kuulake rahva häält, austage inimeste kõige sügavamaid veendumusi, ärge lõhestage ühiskonda ega suurendage pingeid, vaid käituge tõeliste demokraatlike ideaalide kohaselt. See, kuidas te kõnealuses küsimuses hääletate, jätab jälje ja mõjutab meie riigi saatust.
Olen üsna kindel, et meie võitlus ei lõpe täna Toompeal, vaid kestab edasi. Olgem julged, kindlameelsed ja väärikad, sest me seisame õige asja – tõeliste väärtuste – eest. Jõudu ja õnnistust kõigile hea tahtega inimestele Eesti elu hüvelisemaks ja paremaks muutmisel! Tänan.
Kohtumine tuttavaga
Kõne lõppedes avastasin, et aeg on kiiresti edasi nihkunud ja tuleks mäelt all-linna kõndida. Paraku enne platsilt lahkumist kuulsin tuttavat häält kõlaritest. Polnud teda juba aastaid kuulnud. Viimati vist siis, kui ta veel Pärnus elas. Nüüd on Veljo Kaptein Oleviste koguduse pastor ja viie lapse isa. Pöörasin sammud tagasi rahva sekka ja lavale võimalikult lähemale.
Pastor tegi pöördumise armsate kaasmaalaste poole Piiblit käes hoides ja luges Õpetussõnadest: „Õiglus ühendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele.“ Kaptein teatas, et on tulnud tahtmises anda tunnistust tõe poolt ja vale vastu. „Olen siin oma abikaasa ja nelja lapsega sellepärast, et ma armastan tõde ja vihkan valet.“ Ta jätkas ühemõttelise selgusega, mille juures igasugune muu seaduse pügal või poliitkorrektne sõnade valik tundunuks kõigile meeldimise ihaluses liigse lipitsemisena.
Palvetama ja paastuma
„Abielu on Jumala imeline kingitus inimesele. Abielu on püha ja mõeldud mehe naise vahel. Seda kinnitab nii Jumala sõna kui terve mõistus, et ainult mehe ja naise vaheline abielu on jätkusuutlik.“
Kõneleja selgitas: Kuna abielu ja perekond on seni Põhiseaduse kaitse all, peab perekonna ümberdefineerimise üle langetama valiku rahvahääletusel kogu eesti rahvas. Nii olulises ja põhjapanevas küsimuses rahvast mööda minna on kuritegelik ja reeturlik. „Kutsun üles palvetama ja paastuma ja tegema omapoolselt kõik selleks, et kooseluseadus pandaks rahvahääletusele.“
Ta kinnitas, et on üks neist 45 000 inimesest, kes andis allkirja petitsioonile traditsioonilise perekonna kaitseks ja homoabielu seadustamise kattevarjuks loodud kooseluseaduse vastu.
Presidendiga erimeelt
„President Toomas Hendrik Ilves ütles, et tal on piinlik nende inimeste pärast, kes petitsioonile alla kirjutasid, andes mõista, et need väärtused, mis eesti rahvast läbi aastatuhandete on siiani kandnud, pärinevad kiviajast.
Minul on piinlik, et president mõnitab ja alavääristab oma rahvast. Eesti ei vääri sellist presidenti. Eesti ei vääri peaministrit, valitsust ega peaministrit, kes ei kuula oma rahvast.“
Pereisa kinnitas, et meie lapsed ei peaks tulevikus koolides ja lasteaedades õppima, et mees polegi tegelikult mees ja naine ei olevatki tegelikult naine. „Mina ei taha elada Eestis, kus ühiskonna alusväärtused on keeratud pea peale, kus must on pööratud valgeks ja valge mustaks. Ma tahan elada Eestis, kus valitseb tõde ja vale vajub!“
*
