Pärnu spordiajaloo päeval kuulati muljeid Sotšist


Pärnu spordiajaloo päeval kuulati muljeid Sotšist

Enn Hallik

Pärnu Postimehe spordiajakirjanik Enn Hallik rääkis reedel toimunud Pärnu XIX spordiajaloo päeva peaesinejana muljetest Sotši taliolümpiamängudelt.

In memoriam

Tavapäraselt Pärnu Ingerisoome Seltsi majas aset leidnud Pärnumaa spordiajaloo päev algas traditsioonilise mälestushetkega, kui meenutati eelmisel aastal lahkunud sportlasi. Küünla süütasid Henno Sepp ja Vambola Remmel, kes laulis „Puhake, paremad pojad. Pärjatud olgu te kalm...“ (sõnad: K. E. Sööt; viis: J. Aavik). Priit Neeme meenutas mõne mõttega iga lahkunut nimeliselt.

Jüri Läll kuulus Eesti noortekoondisesse. Alfred Allik, Johannes Lepp ja Albert Viiding olid Pärnu orienteerumisneljapäevakute alguse juures. Aino Lepp oli igapäevaelus EPÜ spordimetoodik ja rahvaspordi edendaja. Kuid samuti vabadusvõitleja, kes paljastas 1500 Pärnumaa KGB-agendi nimed. Arne Pavelson oli kauaaegne I järgu maletaja, kes kuulus linna koondisesse. Mati Palm oli värvikas sporditöötaja ja kauaaegne Pärnu Masinatehase spordimetoodik. Ta kuulus kesk- ja pikamaajooksus maanoorte paremikku. Otto-Evald Arro oli võimekas kergejõustiklane, kes kuulus jooksjana linna koondisesse. Nõukogude okupatsiooni ajal oli ta kehtinud korraga vastuolus ja tegi seepärast pöördumise koguni ÜRO-sse, mida tol ajal käsitleti kuriteona. Ahto Mäesalu oli võrkpallur ja kuulus Pärnu „Jõudi“ esindusmeeskonda. Iivo Kukk tegeles paljude aladega, aga edukam oli kergejõustikus. Hiljem pühendus vibuspordi sekretäritööle ja osales kohtunikuna 1980. a Moskva olümpial. Kalju Värk, Kalevi auliige (1973), hakkas kuuekümnendatel Pärnus korraldama üleliidulisi ja rahvusvahelisi maleturniire. Erich Üürike oli kergekeskkaalu maadleja. 1947. aastal tulid Vigalast pärit vennad Üürikesed neljakesi erinevates kaalukategooriates Läänemaa meistriks. Helmuth Jüring oli nimetamisväärsete tulemustega laskesportlane. Heikki Saarts oli heade tulemustega tõstja. Anatoli Tšaikovski oli Eesti ja maanoorte paremikku kuulunud veerandmailer. Moskva olümpia Tallinna purjeregati avamisel kandis eelviimasena olümpiatuld. Kai Kuningas (Kabin) kuulus pikka aega Eesti koolinoorte paremikku kergejõustikus. August Matveus oli kauaaegne I järgu maletaja ja NJTK „Kommunaar“ edukas nahaparkal, kes sai teadaolevalt vist ainsa Eesti sportlasena ka NSVL Sotsialistliku Töö Kangelase aunimetuse. Meeri Ende (Dementjeva) oli linna ja maakonna tasemel paljukordne meister keskmaajooksus ja suusatamises. Lisaks 18-le lahkunule nimetati ka tunamullu manalateele läinud jalgpallurit Artemi Jaiki, kelle surma polnud varem märgatud.

Juubilarid

Kaiu Kustasson, Pärnumaa Spordiliidust, õnnitles kahte juubilari. Valli Koplus ja Heldor Käärats said kingituseks raamitud juubeliõnnitluse, millele oli kirjutatud 80. Valli Koplus on alati hea seisnud laua katmise eest ja nii ka seekord istus ta tagasihoidlikult köögipoolel, ega soostunud esimese hõike järel kohe välja ilmuma ning oma nime nimetamist kuuldes ristas üllatusest üksnes käed rinnale. Liiga kaua ei lasknud ta end siiski oodata ja astus kiirel kõnnakul spordiinimeste ette, kus teda valju plaksutamisega tervitati. Heldor Käärats ütles õnnitluste järel: „Olen sikutanud kangi, maadelnud, mänginud malet, võrku, korvi, teinud kergejõustikku. Kokkuvõttes öeldaksegi nende kohta – spordipoiss.“ Ühel laual oli kõrvuti Kääratsi koduloo uurimuslike töödega näha ka väärtuslikemaid tunnustusi. Silma hakkas Juan Antonio Samaranch'i allkirjaga paber. Sellega tunnustas omaaegne ROK-i president Heldor Kääratsi tööd Eesti raskejõustiku edendamisel.

12. korda olümpial

Enn Hallik käis spordiajakirjanikuna olümpiamängudel 12. korda. Ta ütles, et sama palju on käinud olümpial tööl veel tema hea sõber Tiit Lääne. Teised Eesti spordiajakirjanikud vähem. Legendaarne Toomas Uba 11, Gunnar Hololei 10 korda jne. „Võite küsida, kuidas see on õnnestunud? Eks ta ole ikka enda ettevõtmine,“ rääkis Hallik, kes näiteks Moskva olümpiale oli pääsenud tolleaegse Pärnu linnapea Jaak Saarniidu abil ja vahendamisel. Kui teised ajakirjanikud on olümpiatel saanud olla teatud aja ja seejärel vahetunud või asunud oma ülesannetes kusagil kindlates paikades, mis pole võimaldanud alati viibida mängude alguse ja lõpetamise pidustustel, siis Pärnu spordiajakirjanik on saanud kõigil kordadel olla alguse ja lõpetamise juures. „Alguses, alates Atlantast ja Lillehammerist oli suht lihtne leida sponsoreid, kelle toetusel võis olümpiale minna. Need olid head ajad, kui ei olnud kinni maksmisega probleeme. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et sellel olümpial käigu eest maksin ma ise. Tasusin 2000 eurot selleks, et minna tööle ja kirjutada lehte,“ jutustas Hallik, kes arvas, et seekordne reis jääb ka viimaseks. Rio de Janeiro võib küll olla ahvatlev, aga ei pruugi enam jõukohaseks osutuda ja pealegi polnud ta kindel, kas toimetus selleks ajaks 65-ks saavat ajakirjanikku üldsegi oma leival veel peab.

Spordist rääkis ajakirjanik vähe ja keskendus kõigele muule, mida märkas. Turvakontroll oli tema hinnangul ülimalt kõrgele tasemele viidud. Seda kinnitas ta konkreetsete näidetega, mis panid iga kuulaja kuuldud sõnu ilma kahtlusteta uskuma. Korralduslikult ei olnud tal suures plaanis venelastele midagi ette heita, pigem jagas ta kiitust. Siiski tekitas mõnegi seiga kirjeldamine küsimuse, kas jutustaja rääkis üksikutest negatiivsetest ilmingutest ilmse üleolekuga ja ei lasknud ennast pisiasjadest häirida või rääkis neist humoorikas neutraalsuses, et jätta järelduste tegemine kuulaja otsustada. Kui Hallik rääkis mõne pistikupesa puudumisest, kraanist üksnes kuuma vee voolamisest või mõnest muust ebamugavusest, siis ei teinud ta sellepärast pahandavat märkust. Selleasemel kiitis venelasi, kes reageerisid iga puuduse ilmnemisele äärmise tähelepanu ja operatiivsusega. Kui vaja, lammutati vannituba hetkega laiali, kui oli vaja täiendavat võtit, ilmus meister südaöötunnil ukse taha. Kõik laabus vigade kõrvaldamisel rahuldavalt ja nädalapäevad enne Sotšist lahkumist sai telerist isegi pilti näha.

Hallik kiitis osaliselt jõesängis kulgevat raudteed, mille all suurem osa aastast vett peaaegu ei voolagi. Raudteel liiguvad koguni paremadki rongid, kui meie uued Stadlerid. Varem kasutuses olnud Adleri-Sotši ja Esto-Sadoki vaheline mitmetunni teekonnapikkune ja südant pööritama ajav maantee õgvendati olümpia toimumise ajaks nii lühikeseks, et nüüd kulub vahemaa läbimiseks aega kõigest pool tundi.

Ülivõrdes ja väga elamuslikult kõneles Hallik Esto-Sadoki külas asuvast Anton Hansen Tammsaare majamuuseumist. Ta tunnustas juhataja Diana Orav-Gubareva tööd. Muuseumi asutajat Ants Paju mäletatakse hästi ja temast kõneldakse üksnes head. Õnneks ei lükatud kogu ajaloolist eestlaste asundust buldooseriga maatasa ja endised majad on säilinud uute kõrgete hoonete vahel.

Hallik tõi viimaselt olümpialt kaasa ka mõned suveniirid ja meened, mida spordihuvilised võisid näha ja katsuda. 100 rubla, mille väärtus on paar eurot, kinkis ta mitmete kogude omanikule Henno Sepale.

 

Samal teemal:

Gerd Kanter osales Pärnumaa Spordiajaloo päeval

Harjumaa aukodanikuks valiti Gerd Kanter

Karl Utsar külastas Pärnu spordiajaloo klubi

Spordiajaloo päev Tammedega