Pärnumaa Muinsuskaitse Selts oli laupäevakul Audrus
Pärnumaa Muinsuskaitse Selts kavandas oma päeva Audrusse varem kui oli otsustatud üleriigiline talgute korraldamine 7. maile, seega oli kahe ettevõtmise kokkulangevus juhuslik ja „Teeme ära 2011“ sobitus hästi ühenduse mõttega.
Lehed kandekangale; Heldor Käärats tuli talgutele kunagisesse kodupaika
Kõigepealt liitus kümmekond Pärnumaa Muinsuskaitse Seltsi liiget nende 18 registreerunud talgulisega, kes hommikul kogunesid Audru Püha Risti kiriku juurde, et puhastada ja korrastada sakraalhoonet ümbritsev 3 hektari suurune arboreetum.
Audru arboreetum paikneb kogu riigis ainsana kiriku juures ja on ühtlasi Pärnumaal liikide arvu ja mitmete Eestis kasvavate põõsaste ning puude poolest kõige väärtuslikum dendropark, kust võib saada ka haruldaste võõrliikide seemneid. Audru kiriku arboreetumit peetakse Eestimaal silmapaistvaimaks võõrliikide arvu ja mõõtmete poolest ja kõige tähelepanuväärsemaks mitte ainult Balti-, vaid ka Põhjamaades.
Väga oluline on teada, et Audru kiriku arboreetumi puittaimede kollektsiooni rajas pärnakas Raimond Erik Prentsel (1927-1996), kes lõpetas Tartu Ülikooli Metsandusteaduskonna ja töötas Pärnu Metsakombinaadis. Nõukogude okupatsiooni ajal remontis ta valdavalt oma isiklike säästude arvelt Audru ja Tõstamaa kirikuid, aga oli ka orelimängija. Enne, kui Prentsel asus täiendama kiriku ümbruses loodusliku valiku põhjal kasvavaid põõsa- ja puuliike, milleks olid kuused, harilikud männid, pärnad ja arukased, korrastas ta esmalt põhjalikult kiriku metsistunud ala.
1998. aastal loetleti juba 268 liiki puittaimi, millest 72 on okaspuud. Kodumaiseid puittaimeliike on 30 ja võõramaiseid 238. Viimastest omakorda 2 viljapuud. Haruldustest võib nimetada jaapani jalakat, ameerika pärna, tähkvaherit, Fraseri nulgu või varimagnooliat.
Audru kirikuõpetaja Tiina Janno, kes oli ka talgupäeva organiseeria, tutvustas Raimond Erik Prentseli auks ja mälestuseks kiriku kõrvale paigaldatud maakivi, millel on mälestustahvel. Möödunud aastal omistati postuumselt sellele auväärsele mehele Audru valla vapimärk.
Kuna Pärnumaa Muinsuskaitse Seltsi päev polnud tervenisti kavandatud töö tegemiseks, siis paari tunni möödudes siirduti edasi. Eduard Rajarit ja Tiina Tojakit huvitas Audru uue kalmistu väljanägemine. Ka sellel kalmistul on probleemiks viimasel ajal levinud viis, et vanadelt hauaplatsidelt visatakse ajalooliselt väärtuslikud raudristid minema. Taoline teguviis on vastuolus heade tavade ja vastuvõetud vastava seadusega, mida inimesed pole endile piisavalt teadvustanud. Ilmselt on selles vallas puudujääke ka kalmistuvahtide töös.
Külastati ka Audru mõisa kalmistut. Kahjuks pole sellest enam eriti midagi säilinud. Arhitektuurimälestisteks on tunnistatud kivist väravapostid ja 2006. aastal määrati kultuuriministri käskkirjaga kultuurimälestise kaitsevöönd. Kaheksa hauaplatsiga kalmistu hävitati Nõukogude okupatsiooni perioodil.
Järgnevalt peatusid muinsuskaitsjad kuulsa kapteni-reederi suguvõsa Marksoni järeltulija, koduloouurija Dora-Alviine Kesperi kodus Aia tänaval. Majja sisenemisel mängis Üürike Klamas eakal klaveril mitmesugustest marsiviisidest koosnevat popuriid. Endine Audru lasteaia muusikaõpetaja on sama särav ja nooruslikult temperamentne nagu maja perenaine Dora Alviine Kesper, kes eelmisel päeval oli kipsi käelt eemaldanud ja nüüd kergelt kepile toetudes kippus pidevalt unustama, et hiljutise õnnetuse tõttu võiks kepist abi olla. Marksonite suguvõsa vaimu kandja on tõepoolest nii reipa vaimuga, et tema elu tempoka käiguga ei suudaks ka pool sajandit nooremad inimesed vist sammu pidada. Küllap seepärast marsirütmide saatel ta muinsuskaitse- ja koduloohuvilisi vastu võttiski. Koduakendel püüdsid tähelepanu valatud klaasist kunstiteosed, mida oli hästi palju. Laual olevad nõud olid kaunistatud portselanmaalingutega. Seda kunsti on ta õppinud Pärnu Nooruse Majas töötava Seltsi Lüster esinaise Mai Kolossova juhendamisel.
Talgulistele pakuti tuntud harrastusfilmimehe Rein Kiisleri suitsetatud vimba. Ta ise oli söömise ajal Sindis järgmist filmi väntamas, seepärast ei saanud keegi talle otse tänusõnu öelda. Maitsvad olid ka tema abikaasa Vilve küpsetatud kuklid. Karaski tõi lauale Anne.
Pärast kehakinnitust ja Dora-Alviine Kesperilt kuuldud huvitavaid koduloolisi jutustusi ning muid põnevaid pajatusi, vanade fotoalbumite vaatamisi, tema raamatute sirvimisi ja ühiseid laulmisi said kõik talgulised ka tänukirja. Tänukirja koostas Audru raamatukogu juhataja Piret Reili, kes kirjutas esilehele järgmised read: „Tuhat tänu tulijaile, head sõnad mäletajaile, lauluviisid kõigile!“ Kahepoolse tänukirja sisekülgedele olid kirjutatud kahe laulu sõnad: „Kas tunned maad“ ja „Kungla rahvas“. Tegelikult lauldi palju rohkem ja klaverit oskas mängida Üürike Klamasi kõrval ka maja perenaine ise. Dora-Alviine Kesper oli klaveri ostnud eelmisel aastal Pärnust Shalomi kauplusest väga soodsa hinnaga, aga häälestamine olevat nõudnud teise samaväärse summa välja käimist. Ometi on vana R. Hupfer & Co. Zeitz hof-Pianoforte-Fabrik firmamärki kandva muusikariista kõla rohkem kui oma hinda väärt.
Dora-Alviine Kesper oli väga uhke, et suudab ka ise mängida „Mets mühiseb“, „Läänemere lained“ ja teisigi vanu lugusid.
Raske oli külalistel lahkuda sellest majast, sest ka aiaväravast väljumise järel jätkus väga lahkel ja elurõõmsal perenaisel rääkimist kauemaks kui aeg seda võimaldas. Aga Audru muuseumi juhataja Helgi Roots tahtis kindlasti näidata Pärnumaa muinsuskaitsjatele hästi haruldasi vanaaja põllutööriistu ja endisaegseid masinaid, millest mõningaid veel tänapäevalgi meelsasti kasutatakse. Olgu selleks kasvõi ülemöödunud sajandi teise poole kümnenditel ehitatud muruniiduk, mis praegugi veel väga head tööd teeb.
Täiendav fotogalerii tänasest päevast Audrus
