Raimond Valgre, kuju autor Rait Pärg

Pingil akordionit mängiva Valgre kuju juures laulis Rael Rent „Muinaslugu muusikas“ ja Julius Koppel esitas akordionil neli pala helilooja loomingust: „Helmi“, „On meeles mul“, „Saaremaa valss“, „Veel viivuks jää“. Mõlemad noored on Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaaisiumi õpilased.

Lisaks kuuldud muusikalugudele teatakse hästi „Ei suutnud oodata sa mind“, „Läbi saju“, „Ma loodan, et saan sellest üle“, „Peagi saabun tagasi su juurde“, „Pärnu ballaad“, aga see on ikkagi vaid väga väike valik mehe laululoomingust, kelle 100-ndat sünniaastapäeva täna tähistatakse.

Aegsasti enne piduliku sündmuse algust istus Valgre kuju vastas pargi pingil Jaan Künnapas, kes oli alates 1961-st aastast musitseerinud 16 aastat Rannahoones. Valgre loomingu austajana esitas ta sageli restorani kuulajatele 100 aastat tagasi sündinud legendaarse helilooja loomingut. Veel meenutas vanahärra teisigi muusikuid, kes omal ajal meelsasti Pärnus Valgre lugusid esitasid. Talle meenusid Mihkel Kallas, Leon Lindau, Raimond Ott, aga küllap oli teisigi.

Valgre seotus Pärnuga

Rotary Klubi liige Mati Tiimus on Valgre kuju paigaldamise idee autor, kes jutustas lühidalt suurmehe elust.

„1913. a 7. oktoobril nägi Harjumaal Riisiperes Linda ja Johannes Tiisli pere esiklapsena ilmavalgust poisslaps, kelle lühike eluiga on pöördvõrdeline tema tähendusega Eesti levimuusikas,“ ütles Tiimus. Raimondi sünnikohaks sai Riisipere sel põhjusel, et tema ema otsustas sünnitama minna õe juurde, kes talle selleks abi ja turvatunnet pakkus. Lapsepõlv möödus Raimondil Raplas. Ema soovis, et lapsed saaksid muusikalise algõpetuse. Raplas alustas Raimond praostiproua käe all klaverimängu õppimist. Sealt pärinebki heliloojat läbi elu saatnud muusikapisik. Raimond oli ka suur keeltehuviline. Ta õppis süvenenult inglise ja prantsuse keelt. Kolmas anne oli joonistmine.

Perekonnanimi Tiisel muudeti Valgreks 1937. aastal. Kaunilt kõlava uue nime leidis Raimond ise. Seda hakkasid kandma ka ema, õde Evi ja vend Kuno-Enn. Isa oli selleks ajaks pere juurest lahkunud.

Kuni 1939. a kevadeni mängis Valgre mitmetes Tallinna restoraniorkestrites. Suveks otsustas tulla Pärnusse, siinse Rannasalongi ansamblisse trumme ja akordionit mängima. Ansambli nimeks sai Merry Pipers. 1939. aasta suvi oli vahest koguni kõige ilusam suvi Valgre elus. Ta sai Rannasalongist head palka, veetis päevad supellinnas nagu suvitaja, mängis õhtuti oma lemmikmuusikat. Samas tutvus neiu Alice-ga, kes hõivas tähtsa koha tema elus mitte ainult romantiliste tunnete objektina, vaid ka loomingulise partnerina. Tema sulest on ingliskeelsed tekstid lauludele „Muinaslugu muusikas“ ja „Õige valik“.

1940. aasta alguses tõi kitsarööpmeline rong Valgre Pärnusse tagasi, kus jätkus töö Rannasalongi ansambli Merry swingers klaverimängija ametis, olles ühtlasi ka laulusolist. Orkester mängis sel suvel kõigest paar nädalat. Euroopas alanud sõja tõttu oli Pärnus varasematest aastatest tunduvalt vähem välismaalastest suvitajaid. Juuni alguses oli registreeritud vaid 4, aasta varem aga 4000 puhkajat.

1941. aastal avanes Valgrel võimalus veeta Pärnus ka kolmas suvi, seekord küll juba venestamis-poliitika tuultes. Tema orkestriga liitus Pärnus just keskkooli lõpetanud Valter Ojakäär. Samal aastal kiindus Valgre kaunisse Liivisse, kellest kõneleb oma laulus kui roosist rannaliival. Suvi lõppes nukrate meeleoludega. Ilmselgelt polnud pealesurutud poliitika talle vatuvõetav. Puhuma hakanud sõjatuulte tõttu tuli järgmist kohtumist Pärnuga oodata päris mitu aastat.

Viimane töökoht tõi Valgre 1947. aastal taas armsasse Pärnusse, ent see polnud enam see Pärnu ega ka sama Valgre. Alkohol oli saanud salakavalaks sõbraks. Pärnu Rannakohvik jäigi Valgre viimaseks väärikaks töökohaks. Juhtus see, mida karta oligi – vallandamine kohvikust. Edasi järgnes rändmuusiku elu. Keegi on kunagi rockstaaride kohta öelnud: „Tema elu pandi vägivaldselt põlema, alles siis hakkas ta ise hagu juurde lisama.“

1949. a viimasel päeval juhtuski kardetu ja järgmise aasta 8. jaanuaril, kui väljas paukus -25-kraadine pakane, sängitati Raimond Valgre Tallinna Metsakalmistule tosina tema talendi austaja hüvastijätul. Lahkunud oli mees, kelle looming on eesti rahva poolt armastatud seniajani ja küllap jääb nii edaspidigi.

Valgre kinolinal

Sõna võttis ka filmimees Mati Põldre, kelle sõnul oleks olnud Rotary Klubi taolist ühendust vaja olnud Valgre elupäevil, et teda märgata ja tema eest seista. Filmilavastaja tunnistas Valgre pingi juurde kogunenud inimestele, et ei teadnud poisikesena sellest muusikust eriti midagi, aga ema sünnipäevadel oli siiski kuulnud oma kodus neid tuntud igatsevaid meloodiaid. Aknast alla piiludes näinud ta nende maja all asuvasse õllekasse sisenedes kaht kõhna meest abistamas veelgi kõhnemal onul akordionikohvrit kanda.

Põldre meenutas, kuidas oli 1974. aasta lõppedes juhtunud kuulma raadiost Lembit Lauri toimetatud saadet. Valgre surmast oli möödunud 25 aastat ja tema ammused kaaslased meenutasid saates oma mälestuskilde heliloojaga koos veedetud päevadest. Kuni selle ajani ei mainitud avalikult õnnetu saatusega meest vähimagi sõnaga. Juba järgmisel päeval võttis Põldre loo autoriga ühendust ja palus koostada stsenaarium Valgret tutvustavale dokumentaalfilmile. Põldre sõnul satuti dokumentaalseid tunnistajaid otsides paikadesse, kus olevat pidudega jätkatud veel veerandsada aastat pärast Valgre lahkumist. Meenutavaid materjale otsides avastati üks koltunud ümbrik, mis juhatas Leningradis elava Niina jälgedele. Esimesel kohtumisel kinkis Niina filmitegijatele suvekontserdi reklaamiga väljalõike sõjaeelsest Pärnu ajalehest koos fotoga Valgrest ja Tartu vaatega postkaardi. Juba paar nädalat hiljem kohtuti Niinaga Tallinnas, kus ta andis üle suure koguse väärtusliku sisuga kirju, mille abil sündiski dokumentaalfilmiga loodud Valgre legend „Igavesti Teie“.

Idaranniku Eesti päevade ajal esilinastus 1992. aasta suvel New Yorgis mängufilm „Vanad armastuskirjad“, mis oli edasi arendatud järg dokumentaalfilmile. Venemaa kümne nimekama stsenaristi hulka arvatud Aleksandr Borodjanskist sai kaasstsenarist Lilian Põldrele ja lavastajast stsenaristile Mati Põldrele. Operaator oli Aleksaner Razumov. Põldre jutustuse põhjal kirjutati käsikiri vene keeles ja Borodjanski tegi sellest dramatiseeringu, mille Lilian Põldre omakorda eesti keelde ümber pani.

Valgre rollis mängis Rain Simmul. Ekraanilt näeb nii nõukogude ajastu groteski, kui okupatsioonide eelset eesti elegantsi, aga ka draamat.

Raimond Valgre skulptuuri autor on pärnakas Rait Pärg

Kujur Rait Pärg meenutas kümme aastat tagasi valminud Valgre skulptuuri loomise lugu. Pärg ütles, et teinuks Valgre kümme aastat hiljemgi samasuguse ideekavandi järgi, nagu see tookord tema mõtteis sündis. Tal oli hea meel meenutada, et sai kuju vormida kesklinnas Rüütli tänava äärses majas, kuhu lubas töö käiku vaatama kõiki huvilisi. Pärg rääkis sellestki, et Valgre on tema hingesugulane, kellega tal on loomeinimesena mõndagi ühist. Kuni kuju loomiseni ei teadnud Pärg siiski temast suurt midagi ja õppis helilooja pärandit alles töö käigus süvenenult tundma. Tänast päeva alustas raadio kuulamisega, sest juba hommikust saadik on kõlanud hinge minevad Valgre lood, mille eest oli kujur tänulikult sügavalt liigutatud.