Martensi väljak 25. märtsi õhtul

Eesti tsiviilisikute vastu suunatud Nõukogude riikliku terroriohvrite mälestuseks peeti keskpäeval Pärnu Leinapargis traditsiooniline kogunemine ja õhtul kell 18.00 süüdati Martensi väljakul 5000 küünalt.

Vahur Mäe saab Memento ajalehe; lilled leinapargi mälestuskivile

Küsimusele terrorismist on püütud vastuseid anda erinevatest vaatenurkadest. Ameerika Ühendriikide Justiitsministeeriumi põhilise juurdlusorganina tegutsev Föderaalne Juurdlusbüroo (FJB) on seda sõnastanud parimal viisil, kui nimetab terrorismi jõu või vägivalla ebaseaduslikuks kasutamiseks isikute või vara vastu selleks, et sundida valitsust ja tsiviilelanikkonda alluma mingitele poliitilistele eesmärkidele (J. P. Holmes & T. Burke “Terrorism: Tänapäeva suurim oht vabadusele”).

64 aastat pärast 25. märtsi küüditamist tuleb taas tõdeda, et tegemist polnud muretu rongireisiga mõnda teise geograafilisesse punkti. Inimesed, kelleks olid peamiselt vanurid, naised ja lapsed, pidid taluma piinarikkaid kannatusi, mis sageli lõppesid hukkumisega. Halastust ei tuntud isegi mitte mõnepäevase lapse ega vanuselt või tervislikult väeti inimese vastu. Eesmärgiks oli seatud iseseisvalt mõelda ja tegutseda suutva eestlaskonna enamiku hävitamine ja järgnevate aastakümnete kestel Eestimaa asustamine sadade tuhandete immigrantidega, mis ka suuresti õnnestus.

Leinapargi mälestuskogunemise korraldas traditsiooniliselt Pärnumaa Ülekohtuselt Represseeritute Ühendus “Pärnu Memento”. Sõna võtsid ja asetasid mälestuskivi ette Pärja Pärnu maavanem Andres Metsoja, Pärnu Linnavolikogu esimees Vahur Mäe ning Eesti Reservohvitseride Kogu poolt Jüri Kask. Piiblit luges ja palvetas Eliisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann. Päevasündmust juhatas Pärnumaa Memento esimees Kersti Portnov.

Laulude ja akordionimänguga esines Vana- Pärnu Kultuurikeskuse lauluansambel „Hõbene“. Luulet luges ja laulis kitarri saatel näitleja Andrus Eelmäe.

Lisaks Leinapargi talitusele järgis IRL-i Pärnu linnaosakond MTÜ Tulipisar üleskutset süüdata küünlad küüditamise ohvrite mälestuseks. MTÜ Tulipisar, Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Õpilasesinduste Liit ja Eesti Noorteühenduste Liit kutsusid inimesi meenutama märtsiküüditamise aastapäeval kõiki, kes kannatasid okupatsioonivõimude inimsusevastaste kuritegude ja terrori all ning seisma selle eest, et küüditamised ei korduks enam kunagi.

Alates 2010. aastast on võetud tavaks korraldada märtsiküüditamise aastapäeval kõigi küüditatute mälestuseks avalik küünalde süütamine, mis toimus käesoleval aastal Tartus ja Tallinnas juba neljandat korda. Märtsiküüditamisega saadeti Nõukogude okupatsioonivõimu poolt 1949. aastal loomavagunites Venemaale üle 20 000 süütu inimese.

Port Arturi ja Pärnu Keskuse esisel Martensi väljakul süüdati esmakordselt üle 5000 küünla. Praegu Sindis elav Lembit Peetri asetas põlema läidetud küünlaid sirgesse ritta jäisele väljakule ja meenutas, et ka 64 aastat tagasi oli hommik ja päev olnud samasugune. Ainult tema ise oli 64 aastat noorem, kui hommikul kell 6 seisis soldat paljastatud täägiga püssiga tema voodi kõrval. „Ilmselt ta müksas mind, et tegin silmad lahti, ärgates võttis ta valveseisaku. Ei mäleta, et ta oleks midagi rääkinud, vaevalt ta oskaski eesti keelt. Tõusin miskipärast ilma korralduseta ja hakkasin riietuma,“ jutustas Peetri, kes sõidutati 7-aastase poisikesena veoauto lahtises kastis Risti raudteejaama. Eelmisel päeval olevat nende peret külastanud kunagine Pärnu julgeoleku osakonna ülem koos paari külamehega ja sundinud tema isa allkirjastama dokumenti, mida ei näidatud. Aastaid hiljem sai selgeks, et isa oli enda teadmata ähvarduste saatel kirjutanud alla volitusele, millega tühjendati juba järgmisel päeval pärast küüditamist pereisa hoiuarve.

„Eesti on üle elanud kaks suurt punaterrori lainet, esimene 41. ja teine 49. aastal, mille mälestuspäeva peame,“ ütles Riigikogu liige Annely Akkermann, kes arvas, et Eestimaal pole ühtegi peret, keda idapoolse naaberriigi inimsusevastane kuritegu poleks puudutanud. Just seepärast peab Akkermann alustatud traditsiooni väga kauniks kannatanute meelespidamise kombeks. Ta soovis, et inimesed mõtleksid oma kodudes nendele tuhandetele, kes pidid Venemaa hingetus hoolimatuses jätma oma elud Siberi maamulda.

Tahtmatult kerkib huulile küsimus, kas poleks aeg sellesama vägivallatsenud impeeriumi õigusjärglase riigi valitsejatel ühe päeva kotiriidesse riietunult oma eelkäijate süüd kahetseda. Juri Merzljakov,Vene Föderatsiooni Suursaadik Eesti Vabariigis, võiks samal aja koputada varajasel hommiktunnil Lembit Peetri taoliste inimeste uksele ja vabandada kunagise asjatu tülitamise ja põhjendamatute kannatuste tekitamise pärast. Vast alles siis saaks kahe naaberriigi vahel koita teistsugune uus päev.

*

Samal teemal: