Peotäis soola, nirgid, maod
Läheb raudkivi ligedaks, mis metsas ehk mojal varjulises kohal seisab ja kelle otsakene maa seest välja paistab, tuleb vihma tõisel ehk kolmandal päeval.
Juhtub inimesega kõikvõimalikke kummalisi asju, juhtub inimesega isegi, et ta abiellub. Nõnda ka minuga. Varangu mõisahärra, minu vana hea sõber, suskas pulmade puhuks noa mulda. Väitsa, oleks ma lõunaeestlasena kohmanud, aga mis seal’s ikka – Virumaal tõenäoliselt siiski noa.
Per Martin on metsasoomlasest norralane, eestimaastunud läbi kurja silma ja sõna. Suskad väitsa maasse, hoiad vihma kinni; tõmbad välja, lased taevakraanid valla. Nõnda sündiski – piiskagi langenud enne, kui tsaariaegset kööginuga peenrast välja ei tõmmatud. Vihma ei sadanud, pruutkleit püsis kaunis kui kassitapu õis. Kaitse- või tõrjemaagia, kas pole?
Kelle suur varvas kõrvalseisvast varvast lühem, sellest saab nõid.
Reet Hiiemäe, tunnustatud rahvamaagiauurija, koguni rahvamaag äkki, on üllitanud kaks kaalukat teost, mis meid kõiki, maakeele kõnelejaid, vaksajagu targemaks teevad – “Kaitsemaagia” ning “Ended ja ennustamised”. Alapealkirjas on mõlemal kirjas ka täpsustsus: “eesti rahvausundis”. Aga see kõlabki nagu “verivorstis” või “mustas mullas”. Jah, mina usun seda usundit, usun päriselt.
Kes hommikul toast välja minnes ukse alla komistab, saab sel päeval uudist kuulda.
Üks erakond räägib oma valimisplakatitel sellest, kui uhked nad Eestimaa üle on. Kõlab toredalt ja viisakalt. Ilmselt pole nende ideoloogid (rotisarnased pisi-pintsaklipslased) Hiiemäe raamatutega tuttavad. Või on lihtsalt kurdid ja pimedad. Seda juhtub, kui liiga kauaks troonile või traktorirooli unud ja uinud.
Mina olen samuti uhke eestikeelse kultuuri üle. Olen uhke, et me oleme kõige kirikuleigem (jah, kiriku-, mitte usuleigem) rahvas Euroopas. Olen uhke, et meil on nõnda palju iidset tarkust salves, on paberisse ja faili salvestatud. Mitte kuskil mujal Euroopas ei leidu sellises koguses nõndanimetatud “ebausku”, nõnda palju härjapõlvlasi ja maksamerelisi.
Kui kevade esimeste noorte nõgestega käsa ja jalgu peksetama, siis ei tundva see aasta väsimust.
Hiiemäe “Kaitsemaagia” annab sulle kätte kõik vahendid, mille abil tõrjuda kõikvõimalikku kurja – alustades kapsaussidest ja lõpetades naaberriigi kuninga kurjast pundunud silmaga. Eraldi esiletõstmist väärib autori ultrauniversaalne ja kõiki mõistev seisukoht: “raamatud sobivad lugemiseks nii neile, kes kaitsemaagiat ja endeid ei usu, kui ka neile, kes teaduslisest maailmavaatest end segada ei lase ja esivanemate hingestet ilmal vabalt möllata lasevad.”
Müts kukub siinkohal ise peast, õlad sirguvad. Tsiteerides veel kord Hiiemäed: “Lugejad, kes usuvad kaitsemaagia reaalsesse toimimisse, on teatud mõttes veelgi paremas olukorras, kuna neid võib see teinekord tõesti aidata.”
Kui surnu juures loetakse ja surnu pea on ukse poole, siis kaotab maja õnne ää, peab ikka olema surnu jalad ukse pool.
Valdur Mikita on oma paari aasta tagustes tulevikumälestuslikes kirjutistes võtnud korduvalt mainida eestlaste neoliitilist lapsepõlve. Küllap ongi see eksootiline, kosmosest vaadatuna võrdlemisi ainulaadne kogukond.
Maailmapilt, kuigi mõjutatud ja näkitsetud kristlikest vallutajatest, on püsinud mõnusalt kivine ja kohalik – juured ulatuvad läbi sambla ja savi ligemale 10 000 aastat ajaloos tagasi. Ja nõukaaja loojanguks oli maaelu Lääne-Euroopast maas nii umbes 100 valusat aastat. Ajahüppe kibedat tõru maitseme siiani, midagi on ka head – uskumatu kogus rahvapärimust, mis isegi iirlasi õlgu väristama paneb.
Ussi nähes ei tohi inimese nime nimetada, muidu jäävad sellel silmad haigeks. Tuleb näiteks hüüda: Tule siia ja too nuia kah!
Riigiusuks punnitav luterlus, vastuolus põhiseadusega, on üks nüri ader. Moskva õigeusk samas polegi usk – see on endiselt suurvene idee tööriist, tsaarikoja konstrueeritud ekspordiartikkel. Katoliiklusest siinpool Alpe ei viitsi rääkidagi: fossiilid põlevkivis ja puruvanad paadikanalis lõhnavad värskemalt.
Aga kui vajad tuge, tahad olla see päris-päris-eestlane, tuhat aastat tark, haara Reet Hiiemäe kahest uuemast teosest nagu kahest suusa- või jalutuskepist – paremasse kätte sattugu see ekspressiivsem, see “Kaitsemaagia” ning vasakusse alalhoidlikum, too “Ended ja ennustused”.
On päikesel ratas ümber enne lõunat, tuleb selsamal päeval vihma. On pääle lõunat, tuleb tõisel päeval. Nõndasama on ka kuu rõngastega lugu.
Muide, kui ridade vahelt lugeda, võib-olla isegi autori teadmata, leiab nii ühest kui teisest rahvausundi varasalvest (veimevakast, lihtsalt raamatust) kergestijärgitavaid nippe, kuidas Taanilinnas kuri kukutada või Härjapea mäel härradele põhitõed läbi valusa vitsa meelde tuletada.
Õpetlikku materjali leidub siin nii turundajatele kui turu-uurijatele, ilmajaama tädidest-onudest või uurivatest ning ennustavatest ajakirjanikest või potipõldnikest ja hobiõngitsejatest kõnelemata. Lugegu, kes lugeda veel oskavad, mõtelgu kaasa, kel pea veel Twitteri piiksatusest pikemat sõnumit vastu suudab võtta.
Reet Hiiemäe
“Kaitsemaagia eesti rahvausundis”
Toimetanud Violetta Riidas.
Kujundanud Mart Anderson ja Jan Garshnek.
Pegasus 2012.
220 lk.
“Ended ja ennustamised eesti rahvausundis”
Toimetanud Egle Pullerits.
Kujundanud Mart Anderson ja Jan Garshnek.
Pegasus 2013.
212 lk.
