Seega lõi Vilma elektrile käega, tegi pliidi alla tuld ja nokitses natuke kangastelgede juures.

Umbes sellel ajal kopsis ukse taga elus esimest korda Manijat vaatama tulnud ja pisut eksinud Maalehe ajakirjanik, kellele Vilma siis seletaski, et lõim on küll kallis nagu hirmus, aga triibuseelikud ei saa seepärast veel maa pealt ära kaduda!

Ajakirjanikul oli vastu rääkida omakorda põnev jutt kahest kolleegist, kes hommikul tõukekelkudega Kihnu poole startisid ja nüüd mööda jääteed sõsarsaare poole rühivad.

Vilmale tegi selline ettevõtmine natuke nalja, aga jutuks oli asi hea küll.

Muud uudist Toomal ei olnud, kui et Vilmal käis hiljuti külas tütar koos lapsega ja läks nüüd jälle ära.

Vilma poolest võiks tütar üldse Manijale kolida, olekski koos lõbusam.

Vastlapäev Manijal.
Emma, kes järab ajakirjanike kuubesid

Samal ajal, kui eluaeg majakavahina leiba teeninud naine sättis end telgede juurest lauta siga ja lambaid üle vaatama, oli saarevaht Riida Ülle roninud oma majas teisele korrusele ja vahtis sealt binokliga ranna lähedal platsi võtnud kalameesteparve poole.

“Tirgumehed, tõmbavad ahvenat,” teadustas ta ja kiikas ka isikliku aia taha, mille tirgutajad tihedalt täis olid parkinud.

Kui muidu on saarevahi peamine mure see, et kõik teed saaks lahti lükatud, siis nüüd lisandus uus — kas need kalamehed ka puhtust peavad? Varasem kogemus naaberrannikul on näidanud, et suuremate kalaparvede liikudes tuleb mehi massiliselt ning mahajääv prügikiht ulatub pärast poolde säärde.

Kuna Ülle oli Eesti Energialt varakult saanud meilile hoiatuse elektrikatkestuse kohta, siis jõudis ta enne korraliku termosetäie teed keeta.

Vastlapäevane Manija säras aga päikeses nii-et kõik katused jooksid sirinal vett ja Riida talu rahvas eelistas toas teejoomise asemel õue peal nina päikese poole pöörata.

Samas uitas ringi orvust šoti mägiveis Emma, keda muu kari tunnistada ei taha ning kes seetõttu oma päevad pererahva sabas ringi sörkides veedab.

Öösel magab Emma maja ukse ees väikese varikatuse all ja ka muidu on Emma tavalisele šotlasele ebaharilikud koerakombed külge võtnud — sörgib vahel lahkete võõraste sabas poole saareni, tirib nöörilt pesu maha ja katsub teinekord inimestega lõbusat mängu üles võtta. See viimane käib nii, et Emma müksib oma raske pea ja teravate sarvedega ja inimene karjub, et loom kohemaid järgi jätaks. Sest pea, sinder, on raske ja sarvemüksud sinikate tekitamiseks teravad küllalt.

Ajakirjaniku üllatuseks selgus ka, et loom armastab peale nööril rippuvate linade reporterite ülekuubesid — vähemalt neid, mis ukse ette tõukekelgule rippuma jäetakse.

Ega Emma midagi halba küll ei teinud ning ajakirjanik sai oma kenasti läbiklopitud ja tuulutatud üleriide kenasti taas kätte. Vahest vaid natuke märjana.

Kits, kurivaim! Laualt maha!
Vastlapäev Manijal.

Kuni Emma oma trikke tegi, sai saare postiljon Tõnu Paul postiringi tehtud ja koju lauta talitama.

Pauli õuekaevul on veevõtu kohas kõva jääkoorik ning tema koerad ei lähe libedale kohale lähedalegi. Toas esitles Paul musta kitsekest, kelle elu aastavahetusel lutipudeliga päästa tuli. See aeg oli laudas külm ja kitsekesel lasti toas volilt ringi lipata.

Kui loom eluvaimu sisse sai, hakkas ta ennast aga toas pärisperemeheks pidama, ronis lauale, vaatas telerit ja sakutas koeri.

Nüüd saab kits tuppa pudelist joomise ajaks natukeseks meelt lahutama ja kepsutab siis jälle laudas edasi.

Tõnu Pauli kitsetalituse ajaks seisis päike juba nii kõrgel, et hakkas vaikselt uuesti alla tulema. Maalehe ajakirjanik oli sel ajal ikka veel oma tõukekelguga ainus liulaskja saarel ning aega volilt — eluga Kihnu jõudnud kolleegid rääkisid seal alles kohaliku rahvaga juttu.

Kes Manijal ilmaski käinud pole, need teadku, et tegemist on pikliku saarekesega, mis ühest otsast teiseni on ligi neli kilomeetrit pikk ja laiust on tal nii noaselja jagu.

Praegu saab saarele kilomeetrist jääteejupikest mööda, kehvema ilmaga tuleb ka suuremas lumes sumada ja vaba vee ajal sõidab sinna Manija Mann.

Meri on nii ligidal, et seda nägemata ei saa sammugi teha.

Pärast kurikuulsat jaanuaritormi viie aasta eest lakkus Manija tükk aega haavu ning arme näeb siiani.

Enamasti kõigil saare majadel on aknast miljonivaade otse merele ja enamasti iga sellise akna all loksus toona vesi. Ja seda mererohtu, räbu ja muud prahti, rääkimata liivast, mis aknani välja tuli!

“Kui siis oleks merel jää peal olnud, poleks saarest midagi järgi jäänud,” arvas Vahtra Kolla toonast meenutades. “Jää oleks saare puhtaks lükanud!”

Vastlapäev Manijal.
Sellist pekileiba poest ei saa

Praegu on aga veed maas ning ujutust silmapiiril pole. Meri on küll kinni nii kaugele kuni silm ulatub vaatama ning saarel on hiiglaslikud hanged.

Kui Vahtra talu rahvas oma talu köögis istub ning kassid samas nurru löövad, on hubane ja soe.

Laual on eilsest leivateost värske rukkipäts ning omatehtud sai. Perenaise tehtud priskete tükkidega pekileib sai kohe peale küpsetamist otsa.

Pole ka ime — sellist pekileiba nagu Vahtra Helju teeb, poest muidugi osta ei saa. Juba lihakraami on siin nii-et lihatükk vajutab leivakääru looka. Kui üks viil ära süüa, siis on see üksi juba priske prae eest.

Korra toodi Vahtrale mekkimiseks ka poest ostetud pekileiba, aga see polnd miski asi — ei leidnud pekki leiva seest üleski!

Perepoeg Einar kiidab ema leiba küll, aga lisab, et korraliku Manija suutäie saab ikka alles siis, kui leiva sisse on peoga ka soolaräime pandud. See jäi nüüd tegemata, sest suur tünn on räimi täis küll, aga need külmusid sinna nii ära, et lõhu või kirvega!

Kirvetööd on aga väljas niigi — külm talv sulatab puuriitu justkui võluvägi ja puid Manijal endal ahjukütteks ei tehta. Varem tõi meri kütet randa ja rabas tormiga laevade lastist, kuid sellist asja viimasel ajal enam suurt ette ei tule.

Korra kümme aastat tagasi kandsid lained aga randa sellise lasti, et mõnes talus on toona tulnud puid siiani järel.

Muuseas — tormi ennustamiseks on Manijal oma proovitud kogemus — kui taeva tasutal paistab Manijale ära Riia kuma, siis on parem tuppa jääda, sest suurem torm on tulemas.

Paljudes majades Manijal on säilinud vana planeering, kus laut ja eluruumid on ühe katuse all. Nii raputab Vahtra taluski köögiseina vahepeal kõva mürin — seina taga on hakanud lehmal igav ning ta sügab ajaviiteks sarvi. Kui köögiuks lahti teha, siis vahib lehm üle lävepaku vastu ja tahaks muidugi hea meelega teada, kus tema leib siis on.

Lehmaga samas ruumis on kanad, kellest kaks musta saavad alles õhtul sellise jutuvada üles, et
Vastlapäev Manijal.
perenaine ei saa nende kaagutamist kuulates tükk aega sõba silmale.

Kui õhtuhämarus saarele hiilis, tuli ka elekter tagasi ja tasapisi süttisid tubades lambid. Merelt tulnud jäine õhk langetas termomeetrinäidu 20nele miinuskraadile ning jäält õhkus puhast külma.

Kõik kokku andis sellise täiusliku hülgeküti-mõtete õhtu, mida on muidugi palju parem mõelda soojas toas.

Sellest, kuidas end tundsid ning mida mõtlesid tõukekelkudega alles pimedas Kihnust naasnud Maalehe ajakirjanik Alo Lõhmus ja fotograaf Ingmar Muusikus, saab lugeda juba sellenädalasest Maalehest.

Üks on kindel — liud said pikad ja lina-aasta tuleb hea!