Teadaolevalt ainus pilt, millel on näha Sindi kiriku seinale kinnitatud mälestustahvel Vabadussõjas langenud koguduse liikmetele. Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektori Tiina Tojaki kinnitusel on see Pärnumaal ainus taastamata mälestustahvel.

Kui varasematel aastatel on kellasid helistanud koguduse vanem Vladimir Kokorin, siis täna oli kohal koguduse preester Enos Heinsoo ise. Linnaga tehtava hea koostöö märgiks kinkis linnapea Marko Šorin preestrile Sindit kujutava tassi ja pildialbumi „Sindi elu piltides“, milles on ka kaks kiriku ajalugu tutvustavat väärtuslikku fotot.

Järgnenud vestluse ajal mõtiskles preester vaherahu teemal ning avaldas arvamust, et ei ole vahet kelle poolel sõditakse. „Õnnis on see hetk, kui relvad vaikivad ja saabub rahu. Peame olema tänulikud, et meile on võimaldatud elada rahu ajal, mis ei pruugi olla nii iseenesest mõistetav, nagu see sageli võibolla tundub. Rahu on kõikidele inimestele tähtis.“

Üheskoos tunnistati Sindi sakraalhoone kehva seisundit ning räägiti kiriku ja Sindi ajaloost. Selgus, et nii linnapea kui preester pühendavad ajaloohuvilistena osa oma ajast ajaloo uurimisele. Preester on olnud Järvakandi muuseumi loomise juures ning avaldanud raamatugi Järvakandi ajaloost. Nimelt on Sindi kiriku karjane pärit just sealt kandist ja tänagi hommikul võttis ta ette pikema teekonna, et rahukuulutamisest kellade helinal teada anda.

„Praegu me peame tunnistama Sindi kiriku nukrat seisu, kuid küll aeg sellele ka uue hingamise annab. Teame ju, et ka näiteks peale Liivisõda kirjutati kroonikates kuidas terve maa oli laastatud ja hävitatud. Kirikute varemetel kasvasid kogunisti puud. Kuid kirikud on taastatud ja teenivad kogukonna vajadusi endiselt, järelikult on seda ikkagi rahvale vaja. Nii saab see ühel päeval sündima ka siin. Kord küsiti minult ühes teises koguduses, et millal te tulete oma kirikut korda tegema. Oma kirikut! Kelle kirik see ikkagi on? Kas kellegi teise või ikkagi kogukonna enda kirik. Ka kogukond peab panustama! Kirik ei ole kellegi võõra oma, ikka enda inimeste oma,“ mõtiskles preester lootusrikkalt kiriku seisukorda hinnates.

„Teenistuse lõpus palume alati Loojat, et ta annaks jõudu ja tarkust ka meie valitsusele ja kaitseks neid vaenlaste eest. Kui me seda soovime, siis on sellest ka neile kasu ja nad langetavad häid ja tarku otsuseid meie kõigi kasuks. Siin kohtuvad vaimulik ja ilmalik võim päris otseses mõttes. Ja me tõesti soovime, et neil oleks tarkust. Tulgu valitsusele ja ka Teil õnnistatud aasta.“

Samal teemal: