Nagu aasta 1944
Elus tuleb enamasti tegelda just irratsionaalsete probleemidega. Käisin täienduskoolitusel viimati aastal 2000, teemaks kriisi reguleerimine tuumakatastroofi korral. Kohapeal selgus, et õppuse korraldaja ei tundnudki ülesande sisu. Ta oli ehtne issanda idioot. Hüva, elutargad inimesed ütlevad, et küll elu ise õpetab. Aga mismoodi saab elu ise õpetada haldusreformi? Saab küll. Näiteks korterimüügiga. Või kolimisega vaestemajja. Lahkumisega Eestist. Võimalusi on rohkem kui üks.
Vigade tunnistamine teeb otsustamise raskemaks
Peame meeles pidama, et Eesti iseseisvuse taastamine 1988-1992 ja meie riigi väljavedamine majanduskriisist alates aastast 2008 on kaks eri ülesannet. Tookord otsustati küllalt kiiresti. Nüüd on otsustamine raskem, sest sa pead tunnistama ka oma vigu. Oskust tunnistada eksimust tuleb õpetada enne kohut, järelikult hiljemalt koolis. Aga niisugust ainet pole üheski õppekavas.
Näiteks mina pean praegu õppima viies suunas. Esimeseks on kohanemine vanaduse tulekuga. Teiseks saab tegelemine endast vanematega (vanim nendest on hetkel 67aastane tippjuht). Kolmas on noor põlvkond, praegused gümnasistid. Neljas on tehnoloogiline evolutsioon, arvutikasutus. Viies on poliitiline areng ka väljaspool Eestit, sest näiteks Lääne-Euroopa varustatus nafta ja gaasiga mõjutab meid, ehkki ei käi meie kaudu.
Neist viiest midagi kärpida vististi ei anna. Maha saaks võtta "õppekavadest". Kes on mõelnud inimestest, kes on juba välja õppinud, aga peaksid juba justkui mälestusi kirjutama?
Hangeldajad lõikavad muutustelt jätkuvalt kasu
Ellujäämine ei tähenda automaatselt kohanemist. Ei oska öelda, kui palju küüditati Siberisse rasedaid ja kui palju samataolisi 1944. aastal üle mere läks, ent ma tunnen meest, kes sõitis paadis 300 km kaheaastasena. Merega temasugune ühe-otsa-piletil kohaneda ei jõua. Peret, mis pidi minema nii pikale otsale, praktiliselt tundmatusse, oli 7 inimest. Võinuks olla ka 8, aga Juta Oleski ja minu ema Maja Olesk (1909-2000) keeldus.
Tegelikult oli paadis paarkümmend põgenikku ja tahtjaid oli rohkemgi. Palju paadikoht maksis, ei tea. Tean seda, et tädimees Siegfrid Viirman (1908-1984) ütles hüsteerilistele põgenikele: kes veel tuleb, sellel löön käed aerulabaga murtuks.
Oleme oma haldusreformiga mõnevõrra otsekui 1944. aastas. Nagu paadis koos ülearuste põgenikega. See on kurjast. Ühe jupi haldusreformist on omandireform juba ära teinud. Tehtud on teinegi jupp, nimelt haiglad. Käsil on kolmas, õppeasutused. Kõige rohkem on nondelt reformidelt lõiganud vaheltkasu ehk hangeldanud ehitusfirmad.
Haldusreformi läbiminek eeldab viit kriteeriumi. Esiteks põhiseaduse muutmist selles võtmes, et oleksid defineeritud nii "maakond" kui ka "osavald". Teiseks-kolmandaks e-Eesti töökõlblikkust ja haldusreformi seotust riigieelarvega. Neljandaks kompensatsiooni inimestele, kes reformi käigus kaotavad töökoha, ehkki pole pensioni vähenemist "ära teeninud". Viiendaks uue põlvkonna personalikoolitust.
Mina alustaksin punktidest 2-4. Neist kriitilisim on teine punkt, sest e-Eesti on lagunenum kui vana pastel. Asjapulgad ja -tundjad, tehke see asi korda!