Rikka mehe kodust sai armastuse saar
Kui vabahärra viiekümnendate lõpul oma jala saarele sai, oli ta hoobilt kadunud hing.
“Siia peab saama minu kodu,“otsustas jõukas mees ja tegi kohe katset kaljusaart enda omandisse saada.
Et ahvenamaalased on selles suhtes kaunikesti tõredad ega ole kunagi kavatsenudki oma 6500 saart ja saarekest ei üksi ega hulgi maha müüa, siis jäi Göran Åkerhielmi hoogne kava algul toppama.
Kopsaka summa eest õnnestus tal esiti rentida ööbimiseks vana paadikuur. Tasapisi läksid asjad jonnaka (ja jõuka) mehe jaoks paremaks ning seni vaid kalurite peatuspaigaks olnud saarest sai tema kodu.
Mis küll väiksel paljal kaljusaarel nii väga meeldis sellele haritud ja maailma näinud mehele? Küllap osaliselt see kõik, mis ajas eestlasi rannal käsi taeva poole viskama ja hüüdma: “Kui ilus! Lihtsalt sõnu pole!”
Et saar praegu sääraseks turismimagnetiks on, selles on oma osa muidugi krahvil, kes ei hoolinud ajast ega kulust, et endale meelepärane kodu rajada. Tuntud arhitekt Reimo Piettilä projekteeris ümbrusse sobiva palkmaja ning peremehe juhatusel veeti saarele nii mulda kui muru, et rajada Ahvenamaal seninägematu aed koos aialappide ja ilupõõsastega.
Kõigist taimedest enim hakkavad silma lopsakad, lausa katuseräästani kõrguvad rododendronid, mis end merelises kliimas ja tuulevaikses kaljulohus silmnähtavalt hästi tunnevad.
Päris oma hüti sai ühe kaljurünka kõrvale ka Tove Jansson, kes mitmed suved saarel veetis. Tema maja kõrvale kaljupealsele on püstitatud üks Ahvenamaale omastest nn lusthausidest, mis kahtlaselt sarnaneb pildile muumimajast.
Kaasaegsete mälestuste kohaselt oli härra krahv kaunis karm mees — raha kulutas ta meelsasti, kuid ei võinud sallida hilinemist, lohakust ega muid suuremaid või väiksemaid vigu.
Kõik tööd oma saarel lasi ta teha käsitsi. Mingisugusel põhjusel ei sallinud ta oma köögis naisi — süüa tegi krahv köögis ise, et aga nõudepesu talle ei meeldinud, siis saeti köögiseina auk ning tehti katuse alla väike varjualune, kus naised said peened serviisid läikima lüüa ning läbi väikse akna krahvile majja ulatada.
Oma katuse alla ei suutnud ta koos mahtuda ka sugulasega Šotimaalt — naisega, kes suvehooajaks samuti saarele tavatses saabuda. Preili sai endale omaette väikese hüti ja võimaluse krahvi juures einetamas käia. Praegugi on majake rannas alles ning enamasti üürivad seda endale noorpaarid, et kaunis kohas omavahel mõned päevad veeta.
Maalehe-Germalo reisigrupi liikmetele meeldis saar väga — ilm oli päikseline, tuult parasjagu ning paiguti kasvasid väikestel rohetavatel lapikestel pohlad ja mustikad.
Natuke hapumad ja väiksemad, kui kodumaised, kuid siiski oli kena neid kaljusaarelt eest leida.
Krahvist endast enam märke pole — 1984. aastal komistas mees ühel kivil, millest saar ju koosnebki ning pidi hiljem tükk aega paranema. Pärast seda otsustas ta oma elamise kohalikule omavalitsusele kinkida ning veetis suurema osa ajast Šveitsis, Prantsuse Rivieras ja Stockholmis.
