Peale koolitöö tegemise pidas mees Eesti Aleksandri kooli abikomitee sekretäri ametit ning oli Eestimaa ajalehtede, peamiselt Eesti Postimehe ja Ristirahva Pühapäeva Lehe kaastööliseks. Nabala vallas täitis ta ka vallakirjutaja ülesandeid ning ristis lapsi.

Jaan Ruutopõld laulatati 1873 aastal naaberkülast pärit Mina Keerdega. Pere elas koolimaja lähedal asuvas Uuetoa talus. Jaani ja Mina peres oli 7 last, kellest vanim, Johannes Constatin Ruutopõld töötas 1891-1899 isa juures Nabala vallakoolis abiõpetajana.

Esimesel õppeaastal käisid kooliteed 37 poissi ja 15 tüdrukut. Järgneva 30 aasta jooksul see arv kohati pisut tõusis või langes, kuid püsis enamasti kuuekümne piires.

1875-1898 aastal töötas koolis vahekool. Vahekoolis õppisid 14-16aastased õpilased, kes käisid kohal üks kord nädalas.

Valgest pimedani

Elust sajandivahetuse Nabala vallakoolis kirjutab Sömero külast pärit Ago Lend, kes oma isa mälestuste põhjal kirjeldab vanaema kooliaega.

Õppetöö toimus oktoobrist maini. Koolipäev algas varahommikusest päevavalgusest ja kestis õhtul pimeduseni. Vaid erandkorras kasutati õlilampe. Kogu kooli peale oli üks õpetaja. Õpiti lugemist, kirjutamist, rehkendamist, laulmist ja usuõpetust. Kirjutamist õpiti esimesed kaks talve krihvli ja tahvli abil ning viimasel aastal kirjutati vihikusse.

Tahvli üks pool oli rehkendamiseks ja teine pool, kuhu olid veetud spetsiaalsed jooned, kirjatehnika jaoks. Laulmist õpiti kuulmise järgi ning lauldi puuviledega oreli saatel. Oreli oli koolile meisterdanud kohalik külasepp Jüri Land.

1900. aastal tuli Nabala vallakooli kooliõpetajaks Viljandimaalt pärit Jaan Hindreku poeg Riiner, kes juhtis kooli järgnevad seitse aastat. Arhiivi andmetel läkitas 1902. aastal J. Riiner kirja Rahvakooli inspektorile Tallinna II rajoonis, paludes saata abiõpetaja, kuna eelmisel aastal oli koolis 87 õpilast ja see arv kasvas iga aastaga.

1907. aastal asus Nabala koolis neljaks aastaks koolmeistri ametit pidama Jaan Vain. Ülevenemaalise loenduse andmetel oli 1910. aastal koolis kolm klassi ning õpilaste arv pisut alla viiekümne.

1911. aastal tuli Nabala vallakooli õpetajaks Läänemaal sündinud Madis Reimann. Nabalast läks kooliõpetaja Madis Reimann 1917. aasta sügisel Kurna algkooli. Tema tööd jätkas poeg Paul Reimann. Uut koolmeistrit kahtlustati aga saksavaenulikkuses ning ta võeti 1918. aasta suvel vangi.

Kooli hakkas juhtima Johannes Kütt, kes olevat lubanud iga pühapäeva ja neljapäeva õhtuti piiblitunde pidada.

1922. aasta andmetest selgub, et koolis ei käi valla 18 last ruumipuuduse tõttu. Samal aastal tehti Harju maavalitsuse poolt ettepanek saata osa lapsi ruumipuuduse lahendamiseni õppima Sausti kooli. Nõrga tervise tõttu lahkus kevadel omal soovil ametipostilt Johannes Kütt. Nabala valla kooli hoolekogu koosolekul valiti uueks koolijuhiks Jaan Kulderknup.

Oktoobriks otsustati endise Nabala vallakooli asemel avada 4 klassi ja kahe õpetajaga Nabala algkool, asukohaga Nabala mõis. Kool paigutati mõisa härrastemaja maanteepoolsesse otsa, teises otsas olid vallavalitsuse ruumid. Kooli kasutuses oli kaks klassiruumi, tütarlaste magamistuba, kaks elutuba ja köök õpetajatele ning tuba kooliteenija jaoks.

Kooli krundi suurus oli 22,4 ha. See jagunes õuemaaks, kooliaiaks, heina- ja karjamaaks ning õpetajate aia- ja põllumaaks. Mänguplatsi koolil ei olnud. Õpilaste arv kasvas järgneva kolme aasta jooksul 74-le.

1925. aastal vahetas Jaan Kulderknup omal soovil töökoha Nehatu algkooli juhataja Heino Kärt’iga. Jätkus kooli kasv ja areng. Kooli aruandest 1928/29 saame teada, et õppeaasta jooksul oli muuhulgas muretsetud kolmnurkne vaaderpass, ekker, piirituselamp, käärid ja 61 köidet raamatuid.

Alates augustist 1931 määrati Nabala algkooli õpetajaks Mihkel Kivihall. 1937. aastal paigutati Kivihall omal soovil Kallavere algkooli juhatajaks. Tema asetäitjaks määrati abikaasa Leontine. Paraku vallandati õpetajanna 1932. aastal Vabariigi Valitsuse 17. juuni 1932.a. otsuse “Tööpuuduse vastu võitlemise otstarbel teenistusvahekordade korraldamise seaduse” põhjal, mille alusel üks abielupooltest pidi õpetaja kohalt lahkuma.

Endine õpilane Helmi Aruaas-Kerde mäletab Mihkel Kivihalli väga hoolitseva koolijuhina. Elfride Kivihalli eestvedamisel sai Nabalas hoo sisse näitering.

Uus koolimaja

1933. aastast algas tihe keskustelu ja võimaluste otsimine Nabala kooli ruumikitsikuse lahendamiseks. Esialgu oli idee ehitada mõisahoonele juurdeehitus. Vastuseisu osutas Harju maavalitsus 1935/36 õppeaastaks oli koolis juba 110 õpilast 1936. a. toimetas Harju maavalitsuse haridusosakonna ja haridus-sotsiaalministeeriumi esindajatest koosnev komisjon Nabala koolimaja ülevaatust. Ülesandeks oli selgitada, kas kasutamisel olev ehitis vastab koolimaja nõuetele. Peale komisjoni akti nõustus ka Harju maavalitsus uue koolihoone ehitamisega. Koolimajade ehitusfondi komisjoni otsusega määrati Nabala vallale 40 aastaks 5000 krooni laenu.

1937. aastal toimus koolijuhtide vahetus. Nabala koolijuhatajana asus tööle Kustav Albri.

1936. aastal alustas vald uue koolimaja ehitust. Uues hoones alustati tööd 1939/40 sügisel. Kool oli 6-klassiline. Uus maja oli koolieluks igati sobiv ning andis ruume ka samas hoones töötava internaadi jaoks. Paraku jäi puuduva saali pärast aastateks kestma võimlemistundide läbiviimise probleem ning tunnid toimusid rahvamaja saalis.

Uue võimu aeg

1940 aastal organiseeriti kool ümber. Algkoolist sai Nabala Mittetäielik Keskkool. Õppeaastal 1940/1941 juhatas kooli direktor Raudmäe.

1941-1945 oli direktoriks Hilda Härma. Tema tööd jätkas 19451959 Juta Randaru-Sõmer. Randaru esimesel tööaastal oli nimekirjas 88 õpilast.

Kool töötas koos rahvamajaga. Rahvamaja saali kasutati kooli võimlemissaalina. Järgnevatel aastatel õpilaste arv suurenes pidevalt. 1948/49 õppeaastal oli see ületanud saja piiri.

Õpilased osalesid noorte naturalistide, vene keele, kirjanduse, tehnika- ja näiteringis. Töötas kehakultuurikollektiiv ja Punase Risti organisatsioon. Koolil oli oma õppekatseaed. Pidevalt toimus töö kooliümbruse ja kooliaia kujundamisega.

Suureks mureks oli Tallinnaga transpordiühenduse puudumine. Kool püüdis koos lastevanemate komiteega sellele probleemile lahendust saada, kuid tulemuseks oli bussiühendus, mille bussijuhid olid venelased ja pidevalt purjus. 1948. aasta kevadel seati sisse “käkerbussi” liin Nabala-Tallinn. Bussiks oli veoauto, millega sai hommikul linna ja õhtul tagasi.

1955 algas kooli spordiväljaku ehitus. Õpilasringide kõrval toimus aktiivne isetegevus ka õpetajate hulgas. Alustas tööd Nabala rahvapilliorkester Eik Toivi juhtimisel ja õpilaste rahvapilliorkester, mida juhendas õpetaja Floreida Laidna.

Õpetajad osalesid ka naisansamblis.

1957/58. aasta novembri õppenõukogus otsustati õpilastega varuda kolhoosidele okassööta. Otsustati noorte naturalistidega hakata kasvatama kooli juures küülikuid ning kodudes teha selgitustööd kanade ja partide kasvatamiseks.

Kuigi õppetöö ja kooliväline tegevus olid 50ndate lõpul väga säravad, hakkas tasapisi kahanema kooli õpilaste arv, mis kümnendi algul oli 125.

1960 sai koolijuhatajaks Marta Kask-Saarsoo. Õpilaste arv kahanes 70-ni. Floreida Laidna oli koolijuhiks 1962.-1967. aastani. Sel ajal oli Nabala Mittetäielik Keskkool tugevate traditsioonidega elujõuline kool, kus peeti au sees rahvuslikku kultuuri õpetamist, töötasid rahvapilliorkester ja rahvatantsijate rühmad.

Maakonnas oldi esirinnas sport-like saavutuste ja õpitulemuste poolest.

Kooli iseseisva eksisteerimise viimasel, 1967/1968 õppeaastal oli koolijuhiks Villem Niglas.

1968 ühines Nabala kool Sausti kooliga.

Tänaseks on Sausti koolist saanud Kiili Gümnaasium. Palju on muutunud. Aeg on teinud oma töö. Kuid on asju, mis on jäänud. Veel täna töötavad Kiili Gümnaasiumis endised Nabala kooli õpetajad Ilme Põldsaar ja Viivi Hiiekivi.

Kooli on lõpetanud küll tookordsed õpilased, kuid nende lapsed ja lapselapsed, isegi lapselapselapsed käivad täna Kiilis haridust saamas. Ja nii läeb see ka edasi.

Artikkel on kirjutatud pr Salme Väljataga kogutud mälestuste ja arhiivimaterjalide ning E. Kullamaa koostatud raamatu “Kiili Gümnaasiumi lugu” avaldatud ja avaldamata materjalide põhjal.