Tarmo Jõeveer "Minu Haitist"
Tarmot kuulama tulnud inimeste hulk lõi korraldajad pahviks - raamatukogu kolis kiiresti auditooriumi väikesest seminariruumist küll suurde lugemissaali, kuid ikka ei jätkunud kõikidele kuulajatele toole. Kirjastus aga jäi jänni raamatute müügiga: müüki läksid nii need raamatud, mis olid kohtumise ajal kauplemiseks kaasas, kui ka need 40 raamatut, mis Tarmo pidi Ameerikasse viima lisaks läks kaubaks 7 raamatukogu eksemplari. Ning ilmajäänutest, kellele kirjastus raamatu tagantjärele saatis, moodustus samuti terve nimekiri.
Tarmo tunnistas, et selline huvi tema raamatu vastu oli ka talle meeldivaks üllatuseks. Alljärgnevalt avaldame raamatuesitlusel jutuks olnu ning küsimused, millele autor seal vastas.
Kuidas tuli mõte läbielatust raamat kirjutada?
Paar päeva pärast maavärinat sain Epp Petronelt kirjastusest kirja, kus ta küsis, kas ma olen nõus Haitist raamatu kirjutama. Olin oma pääsemisest eufoorias ja väga palju kainet mõtlemist sel hetkel ei olnud. Ütlesin, et olgu, teen selle ära. Alles nädal-poolteist hiljem sain aru, et olen andnud nõusoleku raamat kirjutada ja mul pole aimugi, kuidas seda teha. Alustasin kirjutamisega mitu korda ja jätsin siis pooleli. Raske on kirjutada inimestest, kes maavärinas oma elu kaotasid, nende hulgas minu sõbrad ja kolleegid - see on väga raske.
Aga mida rohkem kirjutasin, seda lihtsamaks läks, sündmused meenusid ja kogu kirjutamisprotsess viis mind tagasi Haitile. Kirjutamine oli nagu hea raviprotsess, nagu omamoodi teraapia, mis aitab mul juhtunust üle saada.
Olen õnnelik, et asi valmis sai. See on järelehüüe hukkunud sõpradele ja kolleegidele. Samas saavad minu lapsed seda kunagi lugeda ning teada, mis juhtus ja mida ma tundsin ning mõtlesin.
Esialgu taheti raamat välja anda jaanuaris, maavärina aastapäeval, aga et tuli saada luba ka ÜRO-lt, kus ma praeguseni töötan, lükkus see veidi edasi.
Milline on Haiti?
Töötasin Haitil kuus aastat. Üldiselt kujutatakse Haitit kui helesiniste randadega Kariibi mere saart. Selliseid kauneid vaateid seal on, kuid neid peab otsima. Sest loodusega ei ole seal eriti säästvalt ringi käidud.
Tegelikult on seal palju vaesust: hurtsiklinnad, linnad ilma infrastruktuuri ja kanalisatsioonita. Joogivesi tassitakse seal paakidega üles ning kõik, mis selle kasutamisest üle jääb või mis selle kasutamisega kaasneb, voolab siis tänavatele. Ühest küljest näed seal palju vaesust ja raskeid elutingimusi, teisalt võib seal tabada kauneid loodusvaateid mõnes kalurikülas.
Meeldejääv on näiteks sealne ühistransport - lahtised kastiautod, mida kutsutakse taptap'ideks, sest neid peatatakse käega autoküljele tap-tap patsutades. Need on tavaliselt kirjuks värvitud ja rahvast pungil ning sõidavad viimase veerandi peal, mis tähendab, et võivad iga hetk katki minna ja lähevad ka. See algul häiris mind, aga sain aru, et see on tavapärane.
Mis teid Haitile viis?
Töö. Olin ÜRO esindaja ihukaitsja. See töö on väga igav ja üksluine. Väga palju on ootamist ja veel ootamist. Ning ootamist. Me treenime väga palju ja harjutame pidevalt, teeme taktikalisi treeninguid. Meie töö põhirõhk on eeltööl, et vältida olukorda, kus tuleks relva kasutada.
Rääkige päevast, mis muutis teie elu.
12. jaanuar 2010 on päev, mis muutis kõik minu elus. Algul oli see täiesti tavaline päev. Kindlasti ei saa me mingeid eelhoiatusi sündmuste eel, mis võivad meiega juhtuda. Ühel hetkel olin oma kabinetis ja teisel hetkel kusagil augus rusude all. Olin kogu selle varisemise aja ja ka hiljem teadvusel. Esimene mõte, mis peast läbi käis, oli, et see ongi kõik. Kuid surusin endale mõtte pähe, et see pole kõik, ja siis järgmine mõte oli, et ma pean siit välja saama. Seadsin eesmärgiks oma mõtted väga fokusseeritult hoida. Mõelda sellele, et ma pean välja saama. Mõtlesin oma perele ja sellele, et lähen nende juurde. Püüdsin olla ka rahulik, et ei rahmeldaks ringi ega kaotaks oma jõuvarusid ega higistaks asjata.
Ruumi rusude all oli mul nii palju, et sain end külje peal olles välja sirutada. Minu päästmisel oli probleemiks see, et olin nelja meetri sügavusel. Esimesed viis tundi ei olnud mul oma kolleegidega kontakti, siis sain küll kontakti, aga läks veel pikki tunde, enne kui välja sain. Ma olin rusude all kokku 38 tundi.
Kui mitmele meediaväljaandele olete oma loost rääkinud ja kas see on olnud positiivne kokkupuude?
Ei ole pidanud arvet. Aga neid on olnud palju: kõik Eesti suuremad väljaanded, Soomest Helsingin Sanomat võttis ühendust, minu praeguse kodukoha Miami kohalik ajakirjandus Ühendriikides, aga ka CNN. See on olnud positiivne kogemus, sest üks viis juhtunuga toime tulla on sellest rääkida ja ajakirjanikud on mul aidanud seda samuti teha.
Mister Džoveer - nii vist hääldavad teie nime inglise keele rääkijad. Kui sageli peate oma nime päritolu selgitama?
Tõepoolest, ainukesed, kes seda nime oskavad välja öelda, on eestlased. Muidugi olen pidanud korduvalt selgitama. Aga ma pole kunagi kergema vastupanu teed läinud ega end Džoveerina esitlenud. Ütlen ikka, et minu nimi on Tarmo Jõeveer.
Kuivõrd te olete kursis Eestis toimuvaga?
Niivõrd-kuivõrd. Ikka jälgin internetist Eesti sündmusi.
Kas olete kuulnud, et meil on siin presidendi kampaania „talendid koju"?
Kuivõrd talent nüüd mina olen ...
... aga koju?
Koju kindlasti, see pole välistatud. Midagi pole välistatud. Tahan kodus olla. Tulen siia alati rõõmuga ja mul on kurb siit lahkuda. Ehkki ma olen praeguseks elanud mujal rohkem kui kodus.
