Tõnu Raadik: Harjutan viiulit iga päev
Jõhvis 1957. aastal sündinud ja kasvanud Tõnu Raadik õppis oma sünnilinnas lastemuusikakoolis viiulit ning tuli sama pilli edasi õppima Tallinna G. Otsa nimelisse muusikakooli. Otsa-kooli ajal hakkas ta ka bändides mängima. "Need olid erinevad, folkmuusikast hevini välja," ütleb Raadik, keda paljud said tundma-teadma Kukerpillide ajast. "Enne Kukerpille tegime Otsa-kooli poistega väga ägedat folkbändi nimega Kratid. Hiljem olen paljudes erinevates koosseisudes mänginud, viimasel ajal palju džässmuusikat."
Juba õppinud pillimehena otsustas noormees minna õppima lavakunstikateedrisse. "Kuna ei tahtnud vene sõjaväkke minna, seal olid ainsana järelkatsed sel aastal. Üritasin algul konservatooriumi ikka viiulit õppima minna, aga ei võetud vastu."
Äge aeg nukuteatris
Pärast lavakunsti eriala lõpetamist töötas Tõnu Raadik kuus aastat näitlejana nukuteatris. "See oli äge aeg," meenutab ta. "Kuidagi oli sinna sattunud suurem hulk muusikuid, tollane peanäitejuht Rein Agur muudkui katsetas ja nihutas teatritegemise piire kaugemale, väga põnev oli."
Edasi töötas ta noorsooteatris kuus aastat, algul näitlejana, viimase aasta ka muusikalise juhina. See oli Tõnu sõnul samuti huvitav aeg. Paralleelselt õppis ta samal ajal komponeerimist Jaan Räätsa juures konservatooriumis.
"Teatrikunst on väga huvitav, samas minu jaoks tundus muusika ikkagi veel põnevam olevat. Eriti muusika loomine," põhjendab ta toonast otsust. Et Raadikust sai just Jaan Räätsa õpilane, selles oli "süüdi" Raimo Kangro.
"Nukuteatris töötamise ajal puutusin kokku Raimo Kangroga, küsisin temalt, kas ta tahab mind muusikaliselt õpetada. Tema sel ajal ei õpetanud, soovitas oma õpetaja, professor Jaan Räätsa poole pöörduda. Ma ei julgenud tükk aega meistrile läheneda, ükskord siis küsisin Kuku klubis, kas ta oleks nõus mind õpetama. Ta oli väga heas tujus, ütles, miks mitte, kui te konservatooriumi astute. Tegingi eksamid ära ja astusin uuesti konservatooriumi."
Muusikat mitmes žanris
Tõnu Raadik on kirjutanud kammer-, teatri- ja filmimuusikat. Erinevatel eluperioodidel on talle meeldinud erinevad žanrid. Praegu on uuesti meeldima hakanud laulude kirjutamine, kuid Raadik valdab ka väga mitmeid pille. "Peale viiuli mängin mingil määral klaverit, kitarri, löökriistu. Samas, viiul on ikka põhiline, seda harjutan endiselt iga päev."
Tõnu Raadiku abikaasa Ann Tenno on tuntud fotograaf, kelle fotoalbumid on tõelised kunstiteosed. Tihti sõidavad nad koos reisima, eesmärgiks eelkõige soov jäädvustada kauneid paiku, vaateid, hetki. Neil reisidel on oma koht ka muusikal.
"Fotoekspeditsioonidel on ülesanded laiali jagatud," räägib Tõnu. "Mina olen autojuht, et Ann saaks rahulikult pildistada. Muusikat kuulame autos tihtilugu, Annile meeldivad tänapäevased prantsuse artistid Benjamin Biolay, Keren Ann jt. Analüüsime neid, nende mõttemaailm on täiesti omaette."
Viimsis Mõisa tee 2 asuvas Tsunftijänese antiigigaleriis toimub 5. oktoobril kontsert, kus koos musitseerivad Henn Rebane akordionil ja Tõnu Raadik viiulil. "Hennuga esinesime esimest korda 1976. aastal, kui Kukerpillidega Austrias käisime ja Henn seal rahvatantsijaid saatis. Ta saatis muide ka Tiit Kuusikut, kui klaverit polnud. Sealt alates oleme ikka tuhandeid tunde laval koos olnud," ütleb Raadik.
Viimsi kontserdil esitavad nad Tõnu Raadiku sügisesi laule, natuke Pariisi akordionimuusikat, kindlasti Raimond Valgret ja ka sellist 1930ndate aastate svingmuusikat, mida viiuli ja akordioniga esitada saab.
"Reeglina tulevad mu kontserdile inimesed, kes juba teavad, mida ma teen. Nendega on erakordselt meeldiv koos aega mööda saata," ütleb Tõnu Raadik, kes peab ennast eelkõige heliloojaks ja viiulit mängib sellepärast, et meeldib mängida. Aga kui ta parajasti ei mängi pilli või ei kirjuta mõnd uut pala, siis kas niidab muru või lükkab lund - mõlemad on vahelduseks lahedad tööd.
Kontserdipiletid soovitatakse osta eelmüügist (tel 52 73 049), et kontserdikülaline saaks istuda antiiksel toolil.
