FOTOD: Aravete Päästekomando sai 15-aastaseks

Juba 15 aastat tagasi oktoobri­kuus alustas Aravete komando ööpäevaringse valveteenistusega. Kohalikud inimesed on selle aja jooksul harjunud läheduses asuva ja alati väljasõiduvalmis päästemees­konnaga. Meenutaks aga komando algusaastaid.

Kuigi valveteenistus alustas tege­vust 1. oktoobril 1996, algas töö sel­le päeva nimel palju aega enne seda. Riik oli päästetööde korraldamise pannud kohalike omavalitsuste õl­gadele ning Ambla, Albu ja Lehtse omavalitsused jõudsid juba 1994. aasta teises pooles arusaamisele, et tuleb luua ühine komando, kus oleks tagatud ööpäevaringne valveteenis­tus. 9. detsembril 1994 kirjutati alla kolme valla koostöölepingule, mil­lega moodustati ühine tuletõrje- ja päästekomando. Tegemist oli ainu­laadse asutusega terves vabariigis. Komando pealikuks valiti kolme kandidaadi hulgast allakirjutanu ja mulle tehti ülesandeks komando si­suline ülesehitus. Kaasavaraks anti äsja heaks kiidetud komando põhi­kiri. 13. jaanuaril 1995 registreeriti Aravete Tuletõrje- ja Päästekoman­do tolleaegses Järva Maakonna ette­võtteregistris ja edasi tuli hakata ko­mandot üles ehitama.

Leidsime komandole sobivad ruumid Aravete Kete vanade garaa­žide näol. Teise variandina oli kaalu­misel Ahula töökoda. Esialgse ehi­tusprojekti muutsin kohe ümber ja juba siis sai planeeritud hoone kahe­kordseks ehitamine (nagu ta nüüd on). Plaanid olid head, aga mida ei olnud, see oli raha. Skeemid, kuidas maja ehituseks raha leidsime, tundu­vad tänasel päeval lausa uskumatud. Oma õla pani alla tolleaegne Järva­maa Päästeteenistuse direktor Hel­mut Näks, kes igati toetas projekti oma nõu ja positsiooniga. Lisaraha saime isegi ühe tolleaegse maakond­liku projektifondi kaudu, kuhu sai kirjutatud põhjalik taotlus. Mäletan, et raha jaotajate vahel käis vaidlus, kas anda raha komando ehituseks või Paides bussijaama tualeti remon­diks. Lisaks õnnestus meil saada pangalaenu viisil, mida mitte keegi teine pole saanud. Tol ajal eraldas ra­ha komandole Riigikassa Järvamaa osakond. Rahaeraldised toimusid täpse graafiku alusel kuude lõikes, aga tänu sealsete töötajate vastutule­likkusele õnnestus meil siiski laen kii­remini tagasi maksta. See omakorda võimaldas meil laenuintressideks planeeritud raha kasutada koman­doesise platsi asfalteerimiseks, mida algselt plaanis ei olnud.

1995. aasta sügisel käisime koos Albu val­lavanema Kalju Kertsmikuga Saksamaal tut­vumas sealsete päästjate tööga. Visiidi tule­musena õnnestus ühelt sealselt komandolt saada esimesed hingamisaparaadid ja muud­ki päästevarustust. Erinevat humanitaarabi saime veel ka Rootsist ning Norrast.

Hoolimata pingutustest, olime 1996. aasta kevadel olukorras, kus meie põhiauto tõste­ti senisest garaaźist välja ja kuna seda kuhugi panna ei olnud, siis paigutasime auto legen­daarse pritsimehe Ats Pärniku koduõuele. Ootamatusena tuli seegi, et veetrassi vedami­se luba komando kõrvalhoonest tolleaegne hoone valdaja meile ei andud ja uus veetrass tuli tuua hoopis kaugemalt, mis omakorda nõudis lisaraha. Taganemisteed aga ei olnud, sest sügiseks tuli komando nii palju valmis ehitada, et masin varju alla saaks. Sellega saa­di hakkama ning septembri lõpus võeti pal­gale esimesed 6 töötajat, kes hakkasid kand­ma päästja ametinimetust. Nendest kolm - Meelis Tamlak, Veljo Kukk ja Arvi Luuk - töötavad samas asutuses tänagi. Viimased sisetööd tehti tööle asunud meeste poolt ok­toobri alguses ja nii sai avamisel uhkelt vastu võtta Päästeameti peadirektorit, kes depood isiklikult koos teiste külalistega avamas käis.

Komando ülesehitamisel oli väga palju abi tolleaegsest vallavanemast Harri Lepametsast. Juriidilistes küsimustes sai pikki tunde koos istutud ja lahendusi otsitud Urve Reinmetsa ja Ester Valdveega. Raamatupidamist tegi ko­mandole algselt Ulve Vellama. Häid abilisi oli teisigi - anti mööblit, inventari, sisustust. Se­da kõike tehti ühise eesmärgi nimel, et tagada siinse piirkonnas turvalisus meie kõigi jaoks.

Lõpetuseks võib öelda, et tänu algusaasta­te julgetele ja õigetele otsustele on meil täna olemas Aravete päästekomando. Jõudu, mee­lekindlust ja tahet tänastele päästjatele prae­gustes muutuste tuules püsima jäämiseks.