Käisime Küprosel kultuuripärandiga tutvumas ja suve pikendamas
Meie lend Küprosele algas 29. septembri öösel. Tallinnas oli 10° sooja ja varahommikune Larnaca võttis meid vastu 25° soojaga.
Küprose suuremad linnad - turistide maiuspalad
Kõik ööbimised olid Limassolis 3 tärni hotellis. Limassol on Küprosel suuruselt teine linn ja saare suur majandus- ja turismikeskus. See on festivalide ja ööelu linn.
Seal oli tõeline rahvaste paabel, kuid vene keelt oli kõige rohkem kuulda. Palju oli tänavapildis venekeelset reklaami ja tegutseb ka vene kommertspank. Limassolis, jalutades mööda mereäärset promenaadi, kus asub ka skulptuuride aed, jõudsime vanalinna. Kitsaste tänavate ääres paiknevad vanad elumajad oma arvukate poekeste ja töökodadega. Külastasime Lanitise jaanileivaveskit. Seal saime näha, kuidas seda saare tähtsamat kultuuri kasvatatakse ja milleks kasutatakse. Jaanileivapuu kaunadest tehakse siirupit, mida ka eksporditakse.
Teise päeva veetsime pealinnas Nicosias. Nicosia sai Küprose pealinnaks bütsantsi perioodil 11. sajandil ning siia rajati kuningapalee ja 50 kirikut. Nicosia on maailma ainus kaheks jagatud pealinn, kus kahe müüri või traataiaga eraldatuna elavad kõrvuti kaks kogukonda - Kreeka ja Türgi. 1983.a. kuulutati Türgi poolt hõivatud aladel välja Põhja Küprose Türgi Vabariik. Seda moodustist on tunnustanud ainult Türgi ning Kreeka päritolu küproslased kutsuvad seda „okupeeritud territooriumiks". Meie saime seda nn. Türgi Vabariiki külastada läbides piiripunkti, passi ette näidates ja täites vastava ankeedi, kuhu löödi pitsat. Sama operatsioon kordus Küprose Vabariiki tagasi naastes. Külastasime mitmeid katedraale ja mošeesid. Õigeusu katedraalid on türklaste poolt ümber ehitatud mošeedeks. Meie giidiks oli tuntud ajaloolane Sergei Stadnikov, kes väga põhjalikult meid valgustas. Ta nimetas meie reisi kultuuri-palverännakuks. Nicosia Türgi poole osa on tõeline turistide ja ajaloohuviliste maiuspala. Ainult jalakäijatele mõeldud kitsad tänavad on hoolikalt hoitud keskaegse miljööga. Äri on äris kinni, täis suveniire, maiustusi ja kohalikku käsitööd. Kahel pool tänavat varjualustes väikesed kohvikud ja söögi-, joogikohad.
Kultuuri palverändurid olime me sõna otseses mõttes. Kõik pühakojad ja mošeed on tegutsevad. Nendes toimuvad palvused ja neid võivad külastada ka turistid. Ainult mošeesse sisenedes tuleb jätta jalanõud ukse taha ja naised peavad kinni katma paljad õlad ja pea. Küprose Vabariigis on valdavaks Kreeka õigeusk. Küpros on üks vähestest Euroopa Liitu kuuluvatest riikidest, kus kirik kuulub riigile. Seal on poliitika lahutamatult seotud usuga.
Muinasaja kuulsused ja väiksed mägikülad
Neljandal Küprose päeval külastasime muinasajal kuulsaid Kaurioni ja Paphost. Teel külastasime Kolossi kindlust, mille ümbruses laiuvad viinamäed ning seal valmistasid Küprose kuulsat Commandaria veini juba Johaniitide ordu rüütlid.
Teel muuseumilinna Paphosesse tegime peatuse armastusejumalanna Aphrodite sünnikohas Petra tou Romiou's. Legendi järgi sündis selles kaljurünkadega tipitud rannal merevahust Kreeka armastuse ja ilu jumalanna Aphrodite. Seepärast kutsutakse Küprost ka jumalanna Aphrodite saareks. Räägitakse, et supeldes selles paigas, muutud 10 aastat nooremaks. Tuli teha peatus, sest kõik tahtsid seda kogeda. Kourionis imetlesime suurepäraselt säilinud antiikseid mosaiike Achilleuse ja Gladiaatorite majas ning Villa Eustolioses.
Kato Paphoe arheoloogiapargis nägime Rooma impeeriumi hiilgeaegadel ehitatud luksuslike villade varemeid, kus veel tänaseni on hästi säilinud suurepärased põrandamosaiigid. Nägime ka tänapäeval tegutsevat antiikteatrit.
Põhja Küprosel külastasime Veneetsia aegsete müüride vahel asuvat Famagusta linna, kus on palju gooti ja islami arhitektuuri. Linna silmapaistvaim ehitis Lala Mustafa Paša mošee oma gooti stiilis portikuse ja roosaknaga on imetlemist väärt. Kuid Famagusta on kuulus või õieti kurikuulus mahajäetud hoonete poolest. Nimelt, kui 1974.a. türklased Küprosele tungisid, põgenesid kohalikud elanikud lõuna aladele. Tühjaks jäid elumajad, ärid, suured hotellid. Poliitilistel põhjustel jäi osa linnast puhvertsooniks, kus kedagi ei ela ja hooned lagunevad. Seda osa linnast kutsutakse „kummituse linnaks".
Põhja Küproses, kõrgetel kaljurünkadel Kyrenia linna kohal, umbes 1000 m merepinnast, asuvad Püha Hilarioni kindluse varemed, mis on muljetavaldavad.
Tõeliseks turistide tõmbenumbriks on Lefkara mägikülake, mis on kuulus tänu oma pitsidele ja hõbeehistöödele. Ilus külake, mille tänavad moodustavad labürindi. Kaunid on arkaadid, rõdud, nikerdatud uksepiidad. Trodose mäestiku nõlvadel paikneb kümneid maalilisi külakesi. Mitmes neist tegime peatuse.
Vähe metsa, palju erinevaid taimeliike
Viimasel Küprose päeval käisime veel kord Põhja Küprose Türgi territooriumil. Põhja alad on mahedama kliimaga. Seal on rohkem metsa, mis ulatub isegi rannikuni. Põllumaa on seal viljakam. Aastate jooksul on Küprosel metsa nii vähe järele jäänud, et majanduslikus mõttes ei saa seda kasutada. Kasutatakse ainult enda hüveks. Trodose mäestiku metsades käivad küproslased suvel puhkamas. Seal on piknikuplatsid ja telkimiskohad. Saarel on 1800 erinevat taimeliiki. Nüüd, oktoobris, oli rohi täielikult kõrbenud. Maastikku ilmestasid õitsvad põõsad ja lõunamaale omased puud nagu palmid, Küprose küpressid, mitmed erinevad männi- ja tammeliigid, jaanikaunapuud, maasikapuud ja palju, palju muid liike.
Linnades on taimestik elus ainult tänu pidevale kastmisele. Kastmiseks kasutatakse magestatud merevett. Magestatud merevesi on ka igapäevases majapidamises kasutuses. Vesi juhitakse hoonete katusel olevatesse paakidesse, kus päike seda soojendab. Elektrit ei ole vaja raisata. Toidu valmistamiseks ja joogivesi ostetakse Kreekast ja saadakse osaliselt ka puurkaevudest.
Kõige suuremat lilleilu võib Küprosel imetleda aprillis. Esimesed tärkajad on sinised hüatsindid, mida seal kutsutakse beebide hingeõhuks. Saarel leidub umbes 57 erinevat orhideeliiki. Väga omapärane taim on Anathrika - tulelill. See on magus putk, mille lihavat vart ja juurt süüakse. Praeguseks olid need kõrged taimed kuivanud ja meenutasid kurikuulsat Sosnovski putke.
Selliseid rohtaedu nagu meil, muru ja lillepeenardega, seal ei ole. Suurem osa aastast on ju põuane ning pidevalt peaks kastma. Külades, mis asuvad mäekülgedel on majad tihedalt üksteise kõrval ja tänavad on kaetud kivisillutisega. Muru küll pole, kuid majaseinu ja väravakaare katavad toredad õitsvad põõsad. Meile tuntud toakask õitseb uhkelt majaseinte ääres. Palju on lopsakaid õitsvaid taimi suurtes anumates nii seinte ääres kui ka rõdudel ja isegi katustel. Muidugi neid kastetakse.
Hea toit ja tugevad elamud
Küproslased armastavad head toitu ja naudivad oma saare ande - oliiviõli, veine, kitsepiimajuustu - Halumit, puuvilju, salateid. Toidu valmistamiseks kasutatakse mitmesuguseid kohalikke maitsetaimi. Kuna rohumaad on suurem osa aastast kõrbenud, siis veiseid kasvatatakse vähe. Ainult Põhja Küproses Türgi aladel, kus kliima mahedam, oli näha paari lehmakarja. Kasvatakse kitsi ja lambaid. Sellepärast süüakse palju lambaliha ja kitsepiimajuustu. Küproslased ütlevad: söö, nii palju kui saad, sest homme võib olla ei ela enam. Ehita nii palju, kui saad, sest elu on igavene. Tõepoolsest, nende elamud on tugevad. Kõik hooned on kivist. Metsa on ju vähe. Individuaalmajad on kahe- ja kolmekorruselised. Kahekorruselised majad on sageli poolikud. Lamedatel katustel turritavad armatuurvardad. Esimesel korrusel elavad kõige vanemad inimesed, teisel korrusel keskmine põlvkond. Kui kõige nooremad loovad oma pere, ehitatakse peale kolmas korrus. Kui vanavanemad lähevad manalateele, kolitakse vanuse järjekorras allapoole.
Palju rahvast ja palju kasse
Küprose elanikkonna suurus ulatub 600 000 kodanikuni, lisaks mõnikümmend tuhat võõrtöölist sh. umbes 35 000 - 40 000 venelast, 1200 ÜRO sinikiivrit, 4000 Briti ning 2000 Kreeka sõdurit.
Keskmine palk on 1200€. Korterit ostes, tuleb välja käija kuni 300 000€. Korteriüür keskelt läbi 800€. Saarel on üle 300 küla. Igas külas on oma kool, kirik, politseijaoskond, oma kingsepp, autoremonditöökoda. Küla keskmeks on kohvik, kus istuvad tavaliselt vanad mehed.
Küprosel on 517 kirikut. Põhja Küprosel, okupeeritud alal, hävitasid türklased umbes 500 õigeusu kirikut või ehitasid need ümber mošeedeks.
Hea elu on seal kassidel. Kasse on kõikjal rahvarikastes kohtades. Neid seal hoitakse ja armastatakse. Ühes kloostris Paphoses pidavat olema üle saja kassi. Kassiarmastus ja austus olevat alguse saanud kloostrist. Legendi järgi võeti kassid esimesse kloostrisse madude hävitamiseks ja kassid tegid hästi oma tööd. Madusid pidi praegugi olema 12 erinevat liiki sh. väga mürgine gürsa. Õnneks meie neid ei kohanud.
Päikseline maa
Küpros on kaunis maa. Päikeselised liivarannad ja erksinine meri vahelduvad suursuguste metsaste mägedega, tsitruseliste aedade, banaanikasvanduste, oliivisalude ja viinamarjaväljadega.
Küprosel pidi olema kuni 320 päikselist päeva aastas. Kogu meie reisil oleku aja säras päike. Päevased temperatuurid olid 30° juures. Vahemere erksinine vesi, mida õhtuti sai nautida, kuskil 25° juures. Tõeline lõunamere kuurort. Kuigi rannaliivad on halli värvi, pidavat hall liiv olema eriline, sest sellel on raviomadused.
Vihmad algavad oktoobri lõpus. Kõige jahedamad on jaanuar ja veebruar. Temperatuur mägedes võib langeda kuni 4 soojakraadini. Mägedes võib lume paksus ulatuda kahe meetrini. Talveperiood Trodose mägedes on suusaturistide Meka.
Nädal Küprosel möödus lennates. Oli väga põnev ja hariv reis.