Eesti filmide üldise vastuvõtu taustal on säärased positiivsed kajastused pea erandlikud. Olgu tegu siis kas näidendi või romaani ekraaniseerimise või originaalstsenaariumi kinolinale toomisega, ikka on need filmid rooska saanud.

Veenev režissuur

“Tuulise ranna” esimese raamatu järgi seatud film sündis Aadu Hindi tihedas koostöös dramaturg Aleksandr Borštšagovskiga, kellele oli tuttav nii koostöö Kaljo Kiisaga filmi “Jääminek” (1962) aegadest kui ka Aadu Hint. Oli ju Aleksandr Borštšagovski Hindi “Tuulise ranna” kolmandale osale toetuva “Gladiaatori” üks stsenaristidest.

Võrreldes aga “Tuulist randa” “Gladiaatoriga”, tuleb tunnustada nii stsenaristide arengut kui ka Kaljo Kiisa veenvamat režissuuri.

Nii romaani kui filmi teljeks on saarlaste oma laeva ehitamise lugu ja peategelasteks Tihu perekonna liikmed. Tegevus toimub eelmise sajandi alguses, enne 1905. aasta revolutsiooni, mil kohalik parun on võtnud rannarahvalt ära nende maa, et anda see sakslastele rendile.

Vastuseks hakkab rahvas päris oma purjelaeva ehitama, et siis parunist sõltumatult elatist teenida. Kaugatoma, mis ühtlasi ka rannarahva kodukandi nimi, heiskabki varsti purjed, kuid maailm, kuhu purjekas seilama määratud, on vahepeal kõvasti muutunud. Muutunud on selles ka nii Tihu perekonna kui rannarahva suhted üldiselt.

“Tuuline rand” on terviklik tugevate näitlejatöödega film, kus kõik teevad ühtviisi head rollid – alates peategelast Tõnis Tihu kehastavast Heino Raudsikust kuni filmi värvatud kohalike laevameistriteni välja. Sinna vahele jäävad veel mitmed mõjusad osatäitmised, olgu selleks Leila Sääliku mängitud Anete, Enn Kraami tavalistest rollidest erinev kirikuõpetaja või Hugo Lauri Pime-Kaarli.

Taustal vilksatavad episoodilisemates rollides Jüri Järvet, Salme Reek, Lembit Ulfsak jt.

Filmi lavastus on kindlakäeline, olles vahetevahel kas bergmanlikult pingeline – episood kirikuõpetajaga, kes toatüdrukut laulma sunnib – või tšehhovlikult bakhanaalne nagu näiteks peategelase pulmastseenis. Ja millises filmis veel tantsivad kolm noort tüdrukut balletti mõisas, luues nõnda lausa ebamaise atmosfääri. Pilkude mäng ja peategelase ütlemata jätmised on kõnekad, pikad kaamerasõidud eri stseenides, või siis just vastupidi – suurtele plaanidele üles ehitatud tants juba mainitud pulmastseenis – on oma parimatel hetkedel eesti kino kontekstis lausa novaatorlikud.

Kiiresti valminud

Võtted kestsid rekordiliselt väheselt neli kuud ning filmis Mihklit kehastanud laevameister Jakob Kiil meenutas: “Purjeka ehitamine võtab vähemalt aasta, aga filmi tarvis saime hakkama viie kuuga, jaanuarist juunini. Kuuskümmend kaks aastat tagasi Loksa dokis alustades ei võinud ma uneski aimata, et oma viimase laeva ehitan rahvale
vaatamiseks.”

Laeva ehitamist filmiti Tõstamaa lähedal, vettelaskmise päevadel oli korraga väljas 750 inimest. “Autobussid tõid rahvast Pärnust ja ümberkaudseist majandeist,” on režissöör ise meenutanud.

Praegu enam paraku majanduslikel põhjustel nii mastaapselt filme ei tehta ning sellest on kahju – “Tuulises rannas” on haaret.

Ometigi tõestab teos kummalist paradoksi, mille kohaselt paljud eesti filmid, mis oma väljatuleku aastal kriitikute käest kõvasti materdada saanud, on pikemas perspektiivis osutunud publiku seas väga populaarseks, samal ajal kui korralik teostus mingil põhjusel unustuse hõlma vajunud on.


“Tuuline rand” (1971)

- Režissöörid Kaljo Kiisk ja Viktor Sõmer.
- Stsenaristid Aadu Hint ja Aleksandr Borštšagovski.
- Operaator Mihkel Ratas.
- Helilooja Lembit Veevo.
- Osatäitjad: Rein Aren, Rudolf Allabert, Antanas Barcas, Jüri Järvet, Peeter Kard, Jaan Kiho, Hugo Laur, Ants Lauter, Oskar Liigand, Mikk Mikiver jpt.