Sinijärv: Jutud väljasuremisest ärritavad mind

Aaviku ja Veski kaliibri keelevõlurid võivad tänapäeval olla hoopis tarkvarafirmade leival, oletab kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv.

Äsjasel ajalooromaanile pühendatud konverentsil ütles kirjanik Andrei Hvostov, et annab endale aru, et kirjutab väljasureva rahva keeles. Et tuleks, kuni veel aega jätkub, katsuda luua kirjanduslikke monumente, mis võimaldaksid eesti rahval vaimselt edasi elada ka pärast füüsilist väljasuremist – umbes nii, nagu baltisakslased elavad praegu. Millised need kirjanduslikud monumendid teie meelest olla võiksid, kas üldse jagate seda väljasuremise eelaimust?

See on vana tõde, et pikas perspektiivis oleme me kõik surnud. Aga hetkel elus, kuigi võib-olla mitte kõige parema tervise juures. Väljasuremise jutt on hästi eestlaslik. Ega me taha tunnistada, kui meil miski hästi on. Neid teisi asju võimendama oleme aga mihklid. On üks ilus ladinakeelne lausung

fortiter in re, suaviter in modo

, mida võib väga vabas vormis tõlgendada ka kui “muidu olen kotkas, aga praegu haige”. Need on need linnud, kes “tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgel” ning kes “tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka”. Haigete kotkaste linnuväli. Samas – parem olla haige kotkas kui (välja)surnud dodo. Parem varblane peol kui tuvi matusel. Vabandatagu mind, ma olen täiesti teadlik reljeefse väljendumise ohtudest ega taha sattuda fooliumist mütsi alla, kuid jutud väljasuremisest ärritavad mind pisut, sõna lustakamas mõttes.