Kolme lõvi varjus

Maardu hiiemets kuulus Eesti riigile. Nii muinsuskaitse alla kuuluv osa kui ka pärimuse järgi hiiemetsa kuulunud osa. Kohalikud elanikud olid veendunud, et seda metsa ei ohusta miski, kuna kolm lõvi valvavad ta piire.

Ükski metsavaras poleks julgenud lõvide lõugade vahelt lepapuid välja tirida, et neid pühi puid rahaks teha.

Läks teisiti. Osa hiiemetsast müüdi maha, keegi ei tea, kuidas piire täpselt tõmmati. Haruldane sangleppade ja hall-leppadega kaetud muistne pärimuslik hiieala raiuti lagedaks. Ei aidanud kolm valvavat lõvi ega kõike jälgiv kohtukull. Kõik oli JOKK, nagu tänapäeval öeldakse.

Kohtusse asi ei jõudnudki – Maavalla Koda ei puutuvat kuidagi asjasse, pole neil õigust siin sõna sekka öelda.

Muidugi – võib ju öelda, et see polnud kuigi vana lepavõsa, aga pühapaikade mõte ongi see, et nad on varjatud, peidus, et igaüks ei oskagi sinna minna. Pühi toiminguid peabki toimetama omaette, kogukonnakeskselt ja sisemise keskendumisega. Eks seegi olnud hiiemetsade mõte.

Kui sõjajärgses Eestis viidi pool Neeruti linnamäge Tapa lennuväljale kruusana pinnasetäidiseks, imestasid kohalikud elanikud, kuidas muinsusväärtusega alaga käituti. Võõrad, okupandid tegid. Ei hoolita põlisrahvast, oli üldine arvamus.

Kõige koledam ongi see, et Maardu hiies raiusid omade taprid. Kas tõesti pole mujalt metsa raiuda kui hiiest?

Eelmisel nädalal kuulsime veel uudist – alustati lageraiet kultuurimälestiste riiklikus registris arheoloogiamälestisena nr 10951 registreeritud Ugurimäel (Väike-Maarja vald, Äntu küla), mis on tuntud muistse ohverdamiskohana (hiiemäena) ning asub keskkonnaregistris kaitstavate loodusobjektide nimistusse kuuluvas kaitsealuses Äntu mõisa pargis.

Kui Nõukogude Eestis seal lageraiet teha ei lubatud, siis praegustele ärimeestele on tee valla.

Meenuvad mu ­kunagi Maalehes ilmunud luuleread:

Püha hiis või pühakoda

mul on üsna ükstapuha

saaks vaid pappi teenida