“Krookused õitsevad ja õhk on kevadet täis,” kiidab Margis, kes saab õnneliku võitjana ka kõige põhjalikumalt muljetada. “Täna olen juba reibas ja puhanud. Esimestel päevadel kippusin küll vara magama. Elus esimest korda palme ja ookeani näha oli super! Lainetes hullata oli ülimõnus, kuigi vesi on kibesoolane. Mulle hakkas ka palavus kohe meeldima, juba lennujaamast õue astudes tundus: see on mõnus maa.

Esimesest õhtust ei unune kiire päikeseloojang India ookeani ja paadisõit jõel. Küla tagaõued avanesid jõele ja sealt paistis igapäevaelu: kes pesi jões pesu, kes ketitas kaldamudas siga. Tore oli kodune pidusöök lihtsa varikatuse all. Tervituseks ulatati meile seal beetlileht ja õhtu lõpetuseks laulis pererahvas hümni. Huvitavad road valmisid väliköögis, sõime parema käe sõrmedega nagu sealmail kombeks. Toidud olid igal pool maitsvad, kuid mõned hästi vürtsikad. Armastan kana, aga kanakarrit võtsin ettevaatlikult. Väga head olid väikesed banaanid ja läbini mahlased ananassid.

Samal õhtul ahmisime pimedal rannal endasse vetemüha, kummuli kuusirpi ja sumedat õhku. Rannaliival kasvasid palmibeebid ja õitsvad lehtertapud ning laine tõi sinna väikseid krabisid.

Tihedatest ringsõidupäevadest jäid kõige enam hinge loodus ja sealne rahvas. Unistasin, et näen looduses liikuvaid elevante, ja nägingi. Aga kui soov on täidetud, siis jälle mõtled, kas safariautod loomi liiga ei häiri ja kas neile peab nii lähedale sõitma.

Siirad naeratused panid mõtlema, et eestlased ei naerata vist kunagi esimesena – teeme seda siis, kui meile enne naeratatakse. Külalapsed olid võõraid märgates küll lihtsalt rõõmsad. Anuradhapura budistlikes pühapaikades, suure Ruwanwelisaya stuupa ja püha viigipuu Sri Maha Bodhi juures paistis, et kuumast liivast tulitavate päkkadega hellikud valged on neile päris lõbus vaatepilt.

Algul ei usugi, et liiv nii tulikuum on, siis tahaks tagasi pöörata, aga ei saa, tagasi minna on ju sama tuline, kui kannatuste rajal edasi rühkida. Kohalikud palverändurid liiguvad seal harjunud rahuga ja keskenduvad hoopis tähtsamale. Avastasime ruttu, et seal, kuhu langeb ehitise või puu vari, on pisut vähem valus liikuda, kuid tulist liiva mäletasid päkad veel mitu päeva.

Mulle meeldisid Sri Lanka maakohad rohkem kui linnad. Mul polnud sellest maast küll ettekujutust, arvasin, et see võib olla räpane nagu filmidest nähtud India. Ühel turul tundsingi, et need lehad ja segiläbi toidukraam on minule liig, pean siit kohe välja saama. Bussiaknast paistnud äärelinnad olidki vaesed, paljud hooned olid tehtud “lipp lapi peal”-meetodil või hoops lõpetamata, kõike kroonimas kirevad reklaamid. Külakohtades varjab lopsakas rohelus pilgu eest ülearuse hästi ära ja mulje jääb palju parem.

Kodusõda alles lõppes, vaesus on mõistetav. Puutusime sellega kokku vaatamisväärsuste juures, kus liikus pealetükkivaid kaubitsejaid ja abistajaid, kes iga liigutuse eest raha ootasid. Lapskerjuseid ma õnneks ei näinud.

Väga elamuslik oli sõit mägedes teeistanduste vahel. Seal kogesime ka vihmasadu. Süngete pilvede ja vihmaveest täitunud koskedega vaated olid imelised. Töö teetehases ja teepõõsastelt võrsetippude korjamine paistis ränk. Haprad tamili naised korjavad järskudel nõlvadel liikudes neid päevas 20 kg. Sünge teevabriku poest ei tahtnud ma midagi kaasa osta.

Matale piirkonna Ranweli vürtsiaia põhjalikust taimetutvustusest jäi helge mulje, sealsest heade lõhnade ja maitsete virvarrist tõid kõik koju ehtsat kaneeli – tseiloni kaneelipuu koort. Õige kaneel on hoopis õrnema lõhnaga ja mahedama maitsega kui kassiakoor, millega kodus harjunud oleme. Sri Lanka taimedest jäid hästi meelde veel plumeeriad – lõhnavatest plumeeriaõitest pärja saime ju tulles kohe kaela –, sihvakad bambused, huulepulgapalmid ja kahurikuulipuud. Kõige ilusamad pildid tegin oma “seebikarbiga” Peradeniya botaanikaaias. Kui keegi küsib, kuhu Sri Lankal minna, siis soovitan kindlasti arhitekt Geoffrey Bawa (1919–2003) jahedat koduaeda.

Kui sa talvel helistasid ja mulle reisivõidust teatasid, ehmatas see lausa ära. Pidasin seda naljaks, siis istusin õhtu läbi pisarais. Tütred, mees, kõik sõbrad rõõmustasid ja soovitasid sõita. Mina tahtsin, kuid ka kartsin viimase hetkeni tulla. Mõtlesin, et äkki ei lähekski... Meil on kodus suur remont pooleli, ma pole seni reisida saanud. Kahtlesin, kuidas ma võõrastega kohanen ja reisil hakkama saan. Aitäh kõigile, reisigrupp oli väga tore. Eriti lahe oli see Maakoduga rohkem seotud nelik, kes mu nii loomulikult kohe oma tiiva alla võttis, nagu oleksime ammused tuttavad. Meie kohalikust giidist Priyalal Malaviarachchist jäi väga soe mälestus, ka bussijuht oli mägedes ja pöörases linnaliikluses väga hea. Giid Raivo Haab oskas kõigest huvitavalt rääkida. Kui lõbusa loomuga reisisaatja Kristel Pruul lõpuks öösel Tallinna lennujaamas ütles: “Nii, homme hommikul kell seitse olge siis kõik kohvritega...”, tõmbas ta minu küll haneks. Sama seltskonnaga reisiksin kunagi väga hea meelega. Lendamine mulle veel meeldima ei hakanud, kuid selle taha mul midagi ei jää.”

Raimond Ellikul on omajuhitud Salme põllumajanduse OÜs harida 520 ha maad ja pidada 127 lehma, u 127 noorlooma, 70 lihaveist, 180 lammast, 20 kitse, 200 kana, kalkunid-pardid-kassid veel lisaks. Enne äralendu jõudis ta poegiva lehma juurest napilt viimasele praamile. “Reisist ei kahetse ma ühtegi minutit,” kinnitab Elliku. “Tulin vaheldust otsima ja nautisin puhkust. Programm oli huvitav. Elevandid, vesipühvlid, merikilpkonnad nägin ära ja hulga uusi linnuliike ka, vihmametsa matkal olime ise metsiku looduse sees.

Sirbiga riisikoristust nähes mõtlesin, et mina nii rasket füüsilist tööd ei tee. Riisipõllul on oht madu trehvata – kuni 1000 inimest pidavat aastas maomürgi tõttu surema. Elanikke on umbes 22 miljonit, liikluses aga ainult ligikaudu 200 surmaga lõppevat õnnetust aastas. Vasakpoolne liiklus loomade ja kõigi nende tuk-tukkide vahel tundus algul kaootiline, kuid meil on hoolimatust ja õnnetusi palju rohkem. Meelde jäid vaoshoitud koolilapsed oma lumivalgetes vormides. Giid rääkis, et kui laps teist korda korrarikkumiselt tabatakse, peab ka lapsevanem kaks nädalat koolis käima ja oma lapse kõrval istuma. Tundub mõjus!

Tähtsad pühapaigad olid rajatud kuhugi kõrgemale silmahakkavale kohale. Uskumuse järgi kohtas singalite kuningas Devanampiya Mihintale kolme tipuga pühal mäel Indiast kohale lennanud munk Mahindat. Sellest 247 aastat e.m.a juunikuu täiskuuööl toimunud sündmusest peale hakkaski saarel levima budism. Nautisin seal vaateplatvormiga Aradhana Gala kalju tippu ronimist, kuigi jalatallad tulitasid ja rauast käsipuust ei kannatanud palja käega kinni võtta. Väikesed eneseületamised käisid selle reisi juurde, kõik ei peagi kergelt kätte tulema. Vürtsiaias sai mõnusat ajurveda massaaži. Rannapäeval läksin juba kell 5.30 randa ning lasksin vee ja liiva piiril laineil endast üle käia. See oli võrratu. Tõin linnast aaloekreemi ja mõnulesin edasi – soojast “vanniveest” ei raatsi ära tulla. Ja laine tõi mulle täpselt peopessa 50randise mündi.

Meeldis, et olime Sri Lankal pikalt ja Araabia Ühendemiraatides Dubais ühe ekskursiooni jagu. Jõukas linnas, kus 20% elanikest kõige üle otsustavad, kauem poleks olla tahtnudki. Dubai muuseum on aga väga hea.”

Saku perearst Jane Sepp: “Sri Lanka on tõesti paradiisisaar. Reisi tegi toredaks meie meeldiv ja hästi täpne seltskond – kellegi pärast ei tulnud kusagil oodata. Plumeeriatega saime kohe tuttavaks, põnevaid taimi nägi kogu reisi vältel. Kodus proovin kohe, kui teistmoodi on siis see õige kaneel. Budismil põhinevat kultuuri mõistame nüüd ehk kõik paremini. Kartsin, et maa on räpasem, kuid kõigis söögikohtades sai ilusti käsi pesta – kui hoolas olla, siis nii lühikesel reisil nakkusohtu pole.

Lõpetuseks nägime Dubaid, kus uued hooned üksteist vägevusega üle trumpavad – tore, et lendude sättimine seda võimaldas, kuid suuremaid kontraste kui Sri Lanka ja Dubai vist polegi.”

Maakodu ja Germalo ammune reisiline aednik Väino Talv uusi ideid troopikast ei saanud, kuid sealne loodus vaimustas: “Colombos Victoria pargis nägime, kui võimsaks laseb sealne kliima puudel kasvada. Meelde jäid tohutud nahkhiirekolooniad. Kas märkasid, kui hoolega elevandid meelepärast rohtu valisid, tiikpuuvõsa nad ei tahtnud. Üllatas, et seal on nii palju palmiliike. Kaneel on minu lemmikmaitseaine, sain katsuda kaneelipuud, uurida vanilli- ja nelgipuu lehti ning muskaatõit. Teeistanduste vahel oli väga ilus sõita ja jahedamas Nuwara Eliyas kasvatati igasugust köögivilja. Vist inglaste ajast jäänud uhketes aedades oli seal ka roose. Arhitekt Bawa aias oli väga palju ettenägelikkust. Hämmastav, kuidas andeka inimese tööst alati ei peeta – kui Sri Lanka sotsialismi ehitas, oli tema maastikuaed liiga suur, temagi pidi endale lehma ja kanad võtma. Paadisõit jõel, vaikne päikeseloojak ja massaaž andsid palju energiat.

Kandy hambatempli muuseumis sai Sri Lanka ajalugu selgemaks, Sigiriya Lõvikalju jalamil nägime aga üht Aasia vanimat säilinud veeaeda, mis oli täies ilus V sajandil. Kui Lõvikaljust üles said, olid kui taevas – hing puhkas, ja millised vaated!”

Loodusainete õpetaja Maimu Lass Harjumaalt: “Tegite taas huvitava reisi: Maakodu peale võib kindel olla. Meelde jäi sealse rahva ehe olemine ja muidugi need lumivalged koolivormid maal, mis pole just ülipuhas.

Väikesel Sri Lankal on palju eriilmelisi looduskeskkondi, nägime teeistandusi, mitmes arengujärgus riisilappe, kakao- ja köögiviljakasvatust, vihmametsa rotangpalme jpm. Esimene taimeelamus oli kahurikuulipuu, kelle õied kasvavad tüvel. Ananassipõldu kahjuks ei märganud, ookeanilaine tõi meile aga randa kätte kookospähkli. Giid Raivo oli hästi süvitsiminev ning Kristelil jätkus hoolivust ja nalju kõigile.”

Natalja Lausmaa: “Restaureeritavate stuupade juures nägime, kui meeletult on neisse tööd panustatud. Suurema elamuse sain siiski 2000aastaste maalingutega Dambulla templitest. Meeldis, kuidas nad austavad oma pühasid puid. Austusest iga elava olendi vastu tuleb aga vist nende hooliv käitumine liikluses. Oma kogemusest kinnitan, et Sri Lanka on kindlasti puhtam, lahkem ja tagasihoidlikum kui India.”

Mare Miidel: “Kahju, et olime Nuwara Eliyas vihmaga ja et nii vara läks pimedaks. Sealseid kauneid maastikke ja koloniaalstiilis hooneid tahtnuks kauem nautida! Väga mõjusad olid Sigiriya ja suur valge stuupa Anuradhapuras. Seal ja teises muistses pealinnas Polonnaruwas püüdsin ette kujutada, kui värvikad võisid need hooned kunagi olla. Üks lemmikkohti oli muidugi avarate vaadetega Bawa aed, selle aia loojast tahan nüüd kõike teada. Vürtsiaias meeldis mulle niivõrd, et sattusin ostes liigagi hoogu. Esimest korda olin ka Dubais. Kui seal aga põnevate hoonete vahelt äärelinna jõuad, ei oota ees muud kui igav liiv ja tühi väli.”

Marika ja Aksel Kirch jäid oma esimese lugejareisiga väga rahule. Pere maakodu on Võrumaal, suurem aia- ja taimehuviline on Marika. Sri Lankal jäid talle hästi meelde võimsad rotangpalmi liianid, saagist lookas kookospalmid ja kägistavad viigipuud. TTÜ professorina väärtustab Aksel Kirch teadmisi ja kiidab esmalt giid Raivo Haabi, kes kordagi eksimata keeruka budismiteema huvitavaks rääkis. “Kristel Pruul oli tähelepanelik ja toetas väsitavates kohtades mahajääjaid. Mitme pealinnaga Sri Lanka ajalugu on keerukas, eks India on seda magusat saart alati endale himustanud. Tore oli näha, et raha, mis kodusõjas laskemoonale raisati, kulub nüüd tee-ehitusse ja restaureerimisele. Väike saar pakkus uskumatult palju. Tore oli näiteks tantsuetendus Kandys. Kõige erilisema mulje jätsid aga inimesed. Polnud ühtegi vargusejuhtu. Looduslik paradiis ja inimeste väärikus on seal hästi tasakaalus.”

Helgi ja Jaanus Vahemets peavad Virumaal kartulikasvatustalu: “Sügavaima mulje jätsid sa-farid, loodus ja Sinharaja vihmametsa tillukesed kaanid. Kes oleks võinud arvata, et nad nõnda kallale kargavad. Üks suutis end isegi läbi saapapaela augu ja soki verd täis imeda.

Omaette elamus oli ka kolm mäkketõusu. Tagantjärele näivad need lihtsamad, kuid toimumishetkel meenutas see noorsõdurite drilli. Hommikul kell viis üles ja ... mäkke!

Mäkketõusud ja pühapaigad jäävad pikaks ajaks jalgadesse. Eriti just pühapaigad ning seda “tänu” kuumale liivale ja valule, mida sellel kõndimine tekitas. Pühapaikades tuleb viibida paljajalu ja katmata peaga. Ütleme tulevastele Sri Lanka turistidele õpetuseks, et sellistesse kohtadesse minnes pange sokid jalga või võtke vähemalt kaasa.

Alati ütleb tehnika üles just siis, kui seda tarvis oleks, ja nii jäi meil üles võtmata Peradeniya botaanikaaed ning selle võimsad kauripuud. Kahjuks pole meil ka pilti seljakorviga tänaval liikuvast elevandist.

Ja muidugi Dubai, oh seda rikkust! Umbes 46 protsenti autodest olid džiibid, ka Lamborghini sai ära nähtud.”

Urve ja Kalle Nelk: “Eks see Maakodu Sri Lanka reis üks piitsutamise programm oli. Pidevalt oli nii kiire, et polnud aega vingudagi. Ja ausalt öeldes ei olnud selleks ka põhjust.

Tõsiselt rääkides tahame esmalt kiita meie giidi Raivo Haabi väga häid teadmisi Sri Lanka ajaloost ja sealseist usundeist. Kõige enam jäid meelde safarid, väike elevandikari mõnepäevase beebiga ja Sigiriya Lõvikalju. Lõvikaljule ronimine näis ilmvõimatu ja üliraske, kuid polnudki. Kõige kurnavam tõus oli hoopis trepistikul, mis viis üles iidsete maalingute ja Buddha kujudega Dambulla koobastemplitesse. Astmed olid ebaühtlased ja seda tõusu võtsime keskpäeval kõige suurema kuumaga.”

Mare Pakk: “Üle kõige olid loomulikult sa-farid, mille krooniks metsikud elevandid! Meeldejäävad on ka lõputud ronimised, mis vaatamata kõhklustele ka kõik kaasa said tehtud.

Sootuks iseäralik elamus oli meie reisi kõrgeim osa – Valguse linn Nuwara Eliya. Üllatas, et keset troopilist saart on niiske ja sombuse kliimaga “jahe” paik. Otsekui teisest maailmast olid sealsed terrasspõllud kõikmõeldavate aiakultuuride ja lõputute teepõõsastega.

Teisest maailmast oli ka arhitekt Geoffrey Bawa aed. Hea eelhäälestuse andis juba jalutuskäik sinna läbi vaikse päikesest kuumava külatänava. Aias võttis meid vastu kavalalt planeeritud varjuline jahedus, millele panid krooni avatud maastikuvaated, mida ei häirinud ükski liigne detail. Isegi naabrite autotee oli ülejäänud maapinnast oskuslikult madalamale viidud ja põõsastega ära varjatud.”

Olli Nigol: “Kui oled Indias käinud, jääb mulje, et oled midagi taolist juba näinud. Samas ei saa India ja Sri Lanka vahele võrdusmärki tõmmata. Kuna saareriik on Indiast ikka tükk maad lõuna pool, lõi sealne soe ja niiske “kasvuhooneõhk” minul küll hinge kinni.

Elamus oli Sigiriya Lõvikalju – näib võimatuna, kuidas keset tasandikku ja troopikametsa kõrgub ühtäkki selline kivimürakas. Müstilise mulje jättis ka Geoffrey Bawa koduaed. Just see, millise leidlikkusega olid muruplatsid, teed, istumiskohad ja ehitised tervikuks sulatatud. Jalutasin aias omal käel ning suhteliselt otsejoones liikudes õnnestus mul ikka jõuda tagasi teekonna alguspunkti. Hiljem ei saanudki aru, kuidas ja kust ma läbi jalutasin... Kõikjal, kust oleksin pidanud alguspunkti tagasi pääsema, olid ees kas istutused, majad või midagi muud. Suurepäraselt kujundatud aed, mis oli kindlasti seest suurem kui väljast.”