Töökus toob koprale kaela jahimehed
Sügise esimesel lumisel päeval on Laiuse jahiseltsi mehel Tõnis Kaljusalul küllalt eneseusku ja kogemust anda näitlik õppetund koprajahist.
Kuramaa lähedal asuva Karusilla oja veetaseme on koprad üles paisutanud ning seda niisama jätta ei saa – truubi ümbrus ei külmuks suurveega korralikult ära ning hakkaks autorataste all lagunema. Või siis vastupidi – niisugused vett täis truubid on suure pakasega ka lõhki külmunud.
Truubist allavoolu on ehitatud nii korralik tamm, et vesi lainetab kaugele üle ojasängi, täis on ka põldudelt tulevad kuivenduskraavid.
Kolme koprajahi eel koguneva mehe varustus on järgmine: Kaupo Jürjenbergil püss, Janek Alitsil traktor, Tõnisel endal labidas ja autos vene-euroopa laika Arabella.
Sellest peab piisama, sest, nagu ütleb peremees, “koeraga on see kindla peale minek”.
Lisaks tammub truubiotsal sedakorda ajakirjanik koos fotograafiga, kellele õigupoolest see näitlik õppetund mõeldud ongi.
Keegi juba ujub!
Ilm on nii rõske, et autoski istudes hakkavad näpud külmetama.
“Koprajaht on nagunii vesine ja märg, vahet pole,” arvab
Tõnis.
Tamm on tugev ja tihke. Kolm meest jalutavad seal niimoodi peal, et ükski oks ei liigu. Alla ojasängi roninud fotograafist ei paista isegi peanuppu.
Kopral on võimekus oma ehitisi nii kapitaalselt kindlustada, et kui tehnikaga juurde ei saa, on nende lammutamine ränk töö.
“Oi, me oleme käsitsi maha kiskunud neid tamme! Mõne peale läheb paar päeva! Sa vaata, kuidas see on mätastega kinni laotud!” Tõnis paneb mootorsae kõrvale, sest sellega pole mõtet mängida. Koprad toovad teinekord tugevdamiseks tammi kive, lammutamisel on juhtunud küll, et saekett sealt sädemeid lööb.
Sestap asub tammi kallale traktor, mis haaratsitega muda ja roigaste segu veest välja tõstab.
Tõnis seletab, et kui vee maha saab, tulevad kobraste urud nähtavale. Sageli jääb loom sinna, kus ta just on ning poeb ainult sügavamale urgu.
Vee alanemisega läheb ojas aega. Tõnis kükitab kaldale ja vaatab, mis vees huvitavat. Kaupo kõnnib, püss õlal, eemale.
“Mudakukk, lepamaim, ogalik,” loeb Tõnis ja kõõlub ohtlikult veeserval. Janek ütleb, et kui Tõnis jahi ajal vette ei kuku, siis pole see õige jaht. Seejärel käib pauk. Üks part paneb laperdades madalalt üle taeva. Kaupo vehib eemalt, et loom on käes!
“Mida sa tegid! Sa lasid kopra maha!” jahmub Tõnis. Tema meelest oleks pidanud jaht näitlikumalt käima.
“No ta pani truubi alt ülesvoolu,” õigustab Kaupo. “Ma ei saanud ju teda sabast kinni
hoida!”
Lastud kobras on suur ja pontsakas, kaalult oma 25 kilogrammi. Erkkollased hambad läigivad tumeda kasukaga võidu. “Peske ikka Colgate’iga,” torkab Kaupo. “Saate samasugused hambad nagu kopraonul!”
Tõnis ei taha kopraonu hambaid vaadata. Looma ujumisretk on ta ärevile ajanud. “Vaat kus kopratõuk! Või tema hakkab ujuma!” poriseb ta ja läheb koera tooma.
Veetase on selle aja peale alanenud poolteist meetrit ja paljastab uskumatu ehitustöö. Perved on paarisaja meetri ulatuses vetruvad ja mühklikud, käikude süsteem ulatuslik ja võimas. Nüüd on aeg koer autost välja lasta. Pisikest kasvu laika Arabella peab kaldad üle käima ja haukumisega märku andma, kui kobras kuskil oma tupikurus passib.
Tavaliselt on koprajahil head tõud lühikarvalised terjerid ja taksid. Arabellal on Tõnise jutu järgi kobrastega omad arved, ning kui tema kaasas, pole muret. Loomult ründealtil laikal on küll oht rohkem viga saada kui alalhoidlikumal taksil, kes koprale kohemaid harja ei karga.
Kus on talvevarud?
Arabella lidub ringi, nii et muld tuiskab, ning jääb pidama ühe heinatuusti juures. Ta kraabib raevukalt ja mehed lähevad labidaga appi.
Paari tõste järel lööb vastu pahvakas sooja ning paljastub suur koobas, kuhu väiksemat kasvu metsavend ilusti varju mahuks. Põhjas paistab sülem värskelt näritud oksi. Siin on kellelgi just lõuna lõppenud või lausa pooleli. Kopra eelistus on paju ja haab, lepp sobib ehitamiseks, söögiks on seal liialt parkaineid.
“Talveks langetab kobras endale vette peente okstega puid, siis hea kaugele minemata neid sealsamas süüa,” selgitab Tõnis. Imelik küll, aga tänavu pole mehed selliseid varusid veel kuskil näinud. Kopra sisetunde kohaselt peaks seega olema ees veel tükk sooja sügist, ometi on maa valge ja lund kallutab kamaluga kraesse.
Koer lööb samal ajal koopas lärmi ja kaevab raevukalt edasi. “Ehk on seal mink,” arvavad mehed ja kamandavad Arabella teise uru juurde.
Kaevata on raske. Labidale tuleb vastu puutikke ja roikaid, millega on käikude võlve kindlustatud.
Kui saaks sellist spetsialisti aiakujundusel kasutada!
Kahva meestel seekord kaasas pole, kuigi koeraga küttimisel kasutatakse neid üsna laialdaselt. “Kahv peab olema tume ja suuresilmaline, siis saab looma sinna kergemini sisse,” juhendab Tõnis. Kaupo on aga koprajahil käinud ka lihtsalt püssiga.
“Parim aeg on päikeseloojang, see on aeg, kus näeb veel sihtida ja koprad toimetavad ka,” seletab ta. “Iga kord ei tahagi neid lasta. Vahel istun niisama tammi peale ja vaatan, kuidas nad tegutsevad. Tegelikult on kobras ju tore loom.”
Toredate loomade kaevatud aukudesse koperdades suundub jaht truubist ülesvoolu, kus on väiksem ja üks pooleli tamm. Tuul toob põllult lund suhu ja silma, pole mingit tahtmist liigutada. Jahimehed on aga reipad, koer lausa õnnelik.
Arabella poeb mudase mätta alt urgu ning ilmub tükk maad eemal jälle välja, näidates, et ojaperv on tihedalt käike täis.
Tuisk taandub hetkeks, metsa tagant tõusevad üles ronk ja merikotkas. Tõnis imestab, et me kotkast pilti ei tee ja osutab linnu valgele sabale. Arvutist kuivade silmadega on ausalt öeldes raske tabada, kumb pool see sabapool on...
Põgene, vaba kobras!
“Oot! Vaikust!”
Tardume sinna, kus oleme, kes kaht jalga pidi mudas, kes saanud ühe saapa oksale.
“Tasa!”
See võis olla urgu pugemise solin või lapiku sabaga vastu vett lajatatud hoiatuslaks sõpradele: põgene, vaba kobras!
“Vaata sinna!” Ojavesi saab tammi juures hoogu juurde, teeb keerde ja pöörde. Nii? “Vesi on mudane! Seal keegi solberdab!” Tõnis paneb mööda kraavikallast ühelt, Kaupo teiselt poolt, kummipükstega fotograaf hüppab otse ojja.
“Seal!” röögatab Tõnis ja vehib ülesvoolu. Kaupo näeb juba ise ja annab tuld. Põmm, ja loom kaob vee alla.
Allavoolu tuleb mullirivi ning korraks paistab vee peal soomuseline saba. Pihtas või lihtsalt uimane?
Fotograaf ei tee seda nägu ka, et võiks kopral sabast kinni rabada. Tulistada ei saa, rahvast on liiga palju ümber ja Tõnis ei taha vööni vette karata. Saba kaob vaikselt vee alla.
“Ütle, kui sinu poole tuleb,” manitseb Tõnis.
Kõõlun tammil, kui keegi väga suur mu kõrvalt sealt mulksuga üle läheb. Röögatan ja kaotan äärepealt tasakaalu.
“Haa!” karjuvad mehed ja teevad metsiku mudase sprindi, et mulksutajal tee ära lõigata. Hasart mõjub dopinguna, täie mõistusega isik pehmet ja orke täis kraaviperve mööda sedasi ei tormaks!
Esimesena jõudev Arabella sööstab lähivõitlusse. Isakobras näitab hambaid ja võitleb nagu mees. See on suur loom, taas oma 25 kilo, ehk rohkemgi. Kollased hambad on tugevad ja teravad, need lähevad koera nahast ja lihasest läbi nagu võist.
Kobras annab kõva lahingu, enne kui peab alistuma arvulisele ülekaalule. Meestel on rüselusest adrenaliin laes. Tõnis valab saabastest vett, koer hoiab käppa ja Kaupo kirub. Oleks kohe koprale seal tammi juures teise paugu pannud, oleks koer terve! Aga oot... See kobras seal oli helepruun, see siin must?
Koprajaht on kestnud kolm tundi. Ajakirjandus on näitliku õppetunni saanud, jahimehed laseks edasi, aga koera haav tuleb üle vaadata. Natukeseks jäävad nad veel kohale, see helepruun kasukas ei anna rahu.
Enne lahkumist teeme ühispildi. Okaspuid läheduses pole, koprad saavad austuse märgiks pähe rohelised lehed.
Koprale siin meeldib
Isegi kasukamaterjalina värskel lumel lebades on nad uhked ja üllatavalt suured. Kopral on tugev selgroog, kuid niisviisi värskelt kütituna meenutab ta vett täis valatud kummikotti. Keha keerates, muutub ka kehakuju, mis jätab temast mulje kui kaunikesti kõhukast härrast. Hea toiteväärtusega peavad need juurikad ja puuoksad olema!
Elus loom selline munajas veekott pole, ujudes ajab ta oma keha lapikuks ning suudab sellisel moel vees jõudsalt edasi liikuda.
Kobras on meie mail põlisasukas ning jahti on talle siin peetud hallist ajast peale. Ülemöödunud sajandiks oli asi niikaugel, et loom kütiti meie mailt täiesti välja. Viimast isendit nähti 1841 Koiva jões ning uuesti asustati nad Eestisse Valgevenest 1957. aastal. Praeguseks on koprad end Eestis kenasti sisse seadnud ja uute elupaikade otsingul inimestele palju meelehärmi valmistanud. Mõnes piirkonnas tulevad jahimehed nendega kenasti toime, teisal, kus koprad alles alustavad, pole väljaõpet meestel ega koertel.
Laiuse mail on koprajaht kestnud viimased kümme aastat ning meestel oskusi kogunenud. Kadedad nad pole. Kel huvi, tulgu kaasa ja õppigu nõkse.
“Ma ütlen, see on ettevõtmise asi,” toonitab Tõnis ja sumab vette tagasi.
Sest kobras on vahva küll, aga endale pähe istuda lasta ja põllumaad sooks teha pole ka mõtet.
ÜKS KÜSIMUS
Kui palju kopraid on Eestile paras?
Nikolai Laanetu
zooloog
Kopra põhipopulatsioon on stabiliseerunud ja praegu elab meil 16 000–17 000 isendit. Aastas kütitakse 5000−6000 looma ning lisaks need, keda haavatakse jahi käigus, kuid veest kätte ei saada. On kohti, mida koprad alles asustavad ning seal tuleb inimestel nendega harjuma hakata ja jahimeestel õppida, kuidas nende tegevust ohjeldada.
Koprad liiguvad ka meritsi saartele ning praegu on nad end sisse seadnud isegi roostunud rannikualadele, mis tavaliselt jääb vaheetapiks sobiva elupaiga leidmisel.
Iga liiki, ka kopraid tuleb hoida optimaalsetes piirides. Sellega vähendatakse kahjustusi ja saadakse enim tulu, mis ongi jahinduse ülesanne. Selleks peame teadma, kui palju on sobivaid elupaiku, milline on arvukus ja tulenevalt sellest saame öelda, milline on sobiv asustustihedus. Meie jahinduses tegeldakse praegu mingisuguste indeksitega, mille abil püütakse määrata, kas arvukus tõuseb või langeb ja testitakse inimese taluvuspiire. Ühtedele öeldakse, et nad peavad ise ka midagi tegema, et oma kapsamaad kaitsta, kuid see tekitab ühiskonnas vastakaid reaktsioone. Jahimeeste maine aga langeb, kuigi nemad pole tegelikult selles süüdi, kui asustustihedus ja küttimisnormid on määramata.
2-Lahing on läbi. Kaupo Jürjenberg
ja Tõnis Kaljusalu tirivad kopra ojast välja.
3-Kopra seedetraktis on eriline bakter, mis aitab puidumassi toitaineteks muuta ning laseb kopral paju- ja haavaokste peal kenasti ümaraks minna.
4-Janek Alits tõstab laiali korraliku müür- ja puusepatöö,
mida valdavad vaid koprad.
5-Jahimees Tõnis Kaljusalu
kaevab lahti kopraurgu,
kuhu ta isegi ära mahuks.
6-Arabella haugub ainult siis,
kui loom urus.
7-Kõik koprapüügi kulud
tehnika tellimisest padruniteni on jahimeeste kanda.
Rikkalikumat fotogaleriid koeraga koprajahi pidamisest saada vaadata SIIT.
