Võsu on tõusuteel

Võsu kui ideaalne suvituskoht avastati Virumaa mõisnike poolt juba 1870 aastal. Kõige enne hakkas Võsul suvitama Peterburi ja Moskva intelligents. 1900 aastal tuldi suvitama isegi Krimmist, siis Tartust, Tallinnast, Soomest, Rootsist ja mujalt maadest. Jõudsalt arenes ka kultuurielu. 1889 aastal mängiti maha Simuna talu saalis näitemäng.

Juba kaua aega on elu kulgenud Võsul peaaegu muutusteta. Sel aastal on muutusi märgata. Võsu tänavad on terve suve olnud väga korras ja kaunistatud mitmesuguste huvitavate lilledega. See ei ole ainult minu nägemus, vaid ka meie rahvas on seda märganud, ka suvitajad ja isegi välismaalased. Aitäh tublid töötajad!

Ka rannas on kevadel ära tehtud suur töö. Meie rannas on 26 pinki, kui lõkkeplats juurde arvata, siis 31 pinki. Need kõik on kõvasti maa külge plaatidega kinni löödud. Kus küll tuli meie kivideta randa suur võimas kivimürakas? Rannas on kõik vajalik olemas. Sel aastal oli meie rannas väga palju võrkpalli võistlusi. Ka kõik laudteed on tip-top korda tehtud. Tublid mehed need Võsu mehed! Nüüd on suur mood nimesiltidega pinke panna, ka meil võiks mõni olla:

1. Anton-Hansen Tammsaare, kes hommikul vara käis turul talutaatidega juttu puhumas.
2. Georg Ots, kes ise ehitas Võsule mere äärde maja. Käis Käsmu meestega merel, andis kontserte koos Võsu estraadikunstnike Vaidalu ja Rannikuga (Vaidalu ja Rannik tulid 2 korda Tallinnas laureaatideks). Tegi väikeste Võsu poistega koos vahvafilmi, kus mängisid Alar, Arvo, Andrus, Harles jt. poisid.
3. Mikk Mikiver oli igal suvel Võsul, mängis Võsu meestega võrku, oli isegi valla kultuurikomisjonis, käis näitemänge vaatamas. Tervitas igat Võsu inimest.

Sel aastal on vanade lagunenud majade asemele kerkinud mitu uut, Pällu õuele, vana apteegi kurvis on 2 uut maja, tuhast kerkinud kaunis kolmikute maja mere ääres, bussijaama kõrval ilus pärl.

18.augustil avati pidulikult Jaaniojal sepikoda, mis Eesti taasiseseisvumisel on alles teine sepikoda vabariigis. Sepikoda avati kahuripauguga, siis pidas vallavanem tervituskõne. Sepp ootab Võsu kooli poisse külla sepikoda vaatama.

Olin suvel mõned päevad Pärnus. Vesi oli küll soojem kui Võsu meres aga rand on meil kodune ja ilusam kui Pärnus. Meil laulab Georg Ots aga neil Raimond Valgre, kellele on püstitatud ausammas.

Võsu rahvas on õnnelik, et meie tublid tuletõrjujad on vabatahtlikena kordamööda nii ööl kui päeval tuletõrje valves, see annab inimestele turvatunde. Mis siin parata, kel võim, sel õigus! Otsuse tegi üks riigijuhtidest.

Tahaksin öelda, et suvilate vargad ei tule meile ei Loksalt, Rakverest ega Kohtla-Järvelt nagu räägitakse. Eks ikka oma vallast. Kui viinakurat on inimese sisse pugenud, pole enam häbi ega au, muidugi, kui seda üldse on olnudki.

Inimesed, olge valvsad! Hoidke silmad-kõrvad lahti! Ööd on veel kaua pimedad!

Leidsin talvel raamatukogu riiulilt huvitava raamatu, autoriks meie vallavanem Raivo Uukkivi. Lõin raamatu lahti ja lugesin, et seal on juttu töödest ja tegemistest Rae vallas. Kodus hakkasin huviga lugema, et teada saada, mis mehega tegemist on. Ja ma ei pettunud! Vallavanemal on kolm elukutset, kaks kõrgharidust, magistrikraad, kaks kiituskirjaga lõpetamist. Küsisin vallavanemalt hiljuti, et kuidas tal läheb? Ta vastas rõõmsalt, et väga hästi. Arvan, et ka vallarahvas oskab niisugust vallavanemat hinnata.

Nii nagu Võsul, on ka meil näiteringides olnud edasiminek: meie ei kasuta enam etteütlejaid, grimmi teeb meile koolitatud inimene, näitejuht on range, näitlejad on tublid. Kirjutan natukene väljaspool Võsu olnud etendustest. Suvel kutsuti meid Altja kõrtsi esinema, kus üks isa ja poeg pidasid oma juubeleid. Külalisi oli 100 aga meie ei tundnud neist kedagi. Meie mängisime omaloodud näitemängu „Vanaema on ka inimene". Rahvas võttis meid hästi vastu ja tegi näitlejatele kauni kingituse. Nad mängisid toredasti ja tegid mulle rõõmu. Vanema näiteringiga käisime veel Tudus esinemas. Mängisime jälle omaloomingulist mängu „Oh seda elu". Peaosa mängib Enda, kelle eluloo järgi ongi näidend kirjutatud. Ta mängib ise suurepäraselt, aga kaks prouat ütlesid, et ta ema oli veel paremini mänginud. Tudus ongi Enda sünnikodu. Meie näitlejaid kostitati kohvi ja väga heade kookidega. Noorema näiteringiga mängisime suvel Käsmus Arno Kasemaa raamatu „Rannamännid" ainetel tehtud samanimelist näidendit. See on Käsmu lugu. Käsmu võttis naabrid väga hästi vastu ja külvas meid üle lillede ja kingitustega. Näitlejad olid tublid ja aplaus ei tahtnud lõppeda. Nooremate näitetruppi kutsuti juba talvel Püssi linna esinema aga läksime alles suvel. Vastuvõtt oli kena. Etenduse lõpus tõusis publik nagu üks mees saalis püsti ja näitlejaid kutsuti neli korda lavale. Minu näitejuhiks olemise ajal pole kunagi saalis rahvas püsti tõusnud. Ma olin sõnatu, kallistasin kõiki oma näitlejaid kõvasti-kõvasti ja nemad mind ka. Nad pole ka kunagi enne nii hästi mänginud. Kui publik oli lahkunud saalist, kutsusid Püssi linnapea ja teised tähtsad tegelased meid kuldsesse saali, kus korraldati meile vastuvõtt. Seal oli kõike, häid sööke ja jooke, lauakõnesid jne. Enne päikesetõusu jõudsime koju. Vanem näitetrupp käis ekskursioonil Rakvere kindluses ja Tartus Vanemuise teatris kus mängiti Kalendritüdrukuid. Noorem näitering käis Prangli saarel. Kõik 12 näitlejat olid end riietanud madruseks ja üks 13.oli nende kapteniks riietunud. Laevakapten tuli meie kaptenile vastu, pistis talle käe pihku ja ütles nii: „Tere tulemast! Olen teid terve aasta oodanud!" Selle peale madrus Valerik lõi kortsmooniku lahti ja madrused laulsid nii nagu torust tuli. Selle reisu kohta on kirjutatud näidend aga kas ta kunagi ilmavalgust näeb, on kahtlane.