Kõned Eesti Vabariigi 95. aastapäevale pühendatud vastuvõtul
Eesti keel on ilus. Eesti keeles on palju ilusaid sõnu, mis algavad K-tähega. Kodanik, kodu, kihelkond, kodumaa, kool, kogukond, kevade. Lubage mul täna rääkida K-tähega algavast sõnast KOOL.
19. sajandi lõpus oli rahvaharidus Eestis muutunud laiapõhjaliseks. See ei tulnud üleöö, juured ulatuvad kaugesse minevikku. Täna, Vabariigi 95. sünnipäeval anname riigile oma koosviibimisega au Juuru kihelkonna ühes vanimas paigas - Järlepas. Jerlep - aastast 1211. Siinsetel aladel asus suur Sadala (Satajala) küla, 1241 esmamärgistus Taani hindamisraamatus. Järlepa küla märgitakse esmakordselt 1613. Täna on Järlepa tragi ja moodne asula, kus kultuuri ja haridust juhib sellenimeline selts, kes sellegi maja pidaja.
Ajalugu on müstiline ja vahel üsna segane. Igaüks saab rahva ja rahvuse ajaloo mõelda endale meelepäraseks. Seltskond kena välimusega lipsuga ajaloolasi näiteks leidis hiljuti, et eestlased on olnud identiteedita rahvas, Euroopa tõmbetuultes lükata-tõugata. Ei olevat muistset vabadusvõitlust, Lembitu roll on kahtlane, Jüriööst ärme üldse räägi. Kuhu selles kontekstis võiksid asetuda näiteks Satajala küla, Mahtra sõda või ka Vabadussõda, või kas neil üldse enam tähendust on, sellest me arvatavasti kuuleme samadelt ajaloolastelt edaspidi. Aga kas pea-me seda tähele panema, sellega arvestama? Arvan, et mitte. Kenade ja kindlasti tarkade ajaloolaste poolt tuimaks peetav rahvas on siin elanud pikka aega ja missioonitundega - Juuru kihelkonna asutamise leiame üles aastast 1238.
Kas või mismoodi täpselt siin haridust anti, on teadmata. Tulles ajas lähemale, leiame ürikud, mis kinnitavad, et 319 aastat tagasi, 1694. aastal asutati Juuru kiriku juurde kihelkonnakool. See leidis aset kohaliku rahva mõttel ja tahtel. Järjepidevalt kool siiski toimima ei jäänud. Lähemalt saame kooli või koolide olemasolu kohta Juuru kihelkonnas teavet aga siis, kui ükskord saab välja antud Ants Kruusimägi koostatud Juuru kihelkonna kroonika.
1869. aasta I laulupidu suutis eesti rahvast kui rahvust ühendada üle kogu maa, sündmused hakkasid nüüd arenema tormilise kiirusega. Asutati mitmeid seltse, neist kuulsaimad laevaselts „Linda" ja Eesti Põllumeeste Selts, mis koos Eesti Kirjameeste Seltsiga olid rahvustunde kolmik ja haridustraditsiooni süvendaja. Meie kihelkonna rahvale on kahtlemata oluline fakt, et 1872 hakkas Juurus tegutsema kool, mis jäi kestma: möödunud kevadel tähistasime 140 aastat katkematut kooliharidust Juurus. 19. sajandi üheksakümnendad aastad olid Põhja-Eestis ja ka Juuru kihelkonnas suure tähendusega kui talude päriseksostmise aeg. Kooliharidusega on siin otsene side, kirja tundmata oleks pea võimatu olnud eduliselt talu pidada, seltse asutada. Sajad korrespondendid üle maa ei oleks mõistnud Hurda üleskutse peale niimoodi koguda murdetekste ja rahvuslikku vanavara, et sellest saaks sündida Eesti Rahva Muuseum. Arusaama, et sajandite jooksul kogutud rahva omakultuur on midagi ainuomaselt väärtuslikku, andis KOOL.
Kas kujutame ette, missugune oli 19. sajandi lõpus eesti kool? Meid aitab taas K-tähega sõna - „Kevade". Oskar Luts ja „Kevade". Kool, kus Toots, Arno ja Raja Teele käisid, oli neljaklassiline, ometi an-dis Paunvere kool kätte teadmised, mis avasid maailma maade ja merede uksed.
Tähendusrikas on 1915. aasta: vaatamata olukorrale, et I maailmasõda oli kestnud juba üle aasta, algas 1. septembril õppetöö uhiuues Juuru koolimajas. Hoonet oli hakatud ehitama 1913. aastal ja see valmis 1914 sügisel. Maja ehitas Reinhold Stümper 14 000 rbl eest. Soliidne maa-ja paekiviehitis on kummaliselt ebasümmeetriline, kuid maja sellisena kavandatigi. Juuru omapära - siin ollaksegi teistmoodi. „Koolimajas oli juba enne I maailmasõda AS C. Siegeli paigaldatud keskküte." (vt. Eesti koolimajad. Tänapäev, 2011, lk. 9.) Et foto ei valeta, võime näha, et ka 1924. aastal asub kool ikka veel just nagu kõrgendikul, paese rinnatise kohal, tee on kuskil allpool. Hoone mõjub fotol templina. Kuigi esialgu oli see maja kõigest ministeeriumikooli asupaik, kool oli 2-klassiline, 5-aastase õppeajaga. Kuid see oli KOOL, kihelkonna süda.
Sõltumata klasside arvust oli ja on kool ka täna valla keskne ja tähtsaim institutsioon. Meenutan heldimusega aega, kui käisin ise iga päev gümnaasiumi uksest sisse ja välja. Aga samavõrd tähtis oli mulle ka Härgla 7-klassiline Kool (tollal kirjutati Kool alati suure tähega, tänapäeval eelistatakse miskipärast väikseid tähti). Siinmail on alati antud head haridust, koolis õpituga võib minna elus julgelt edasi.
Kui ma üleeile koju sõitsin, jäin peatuma külas koolibussi taga. Bussist pudenes välja hulk tüdrukuid ja poisse, kes, ranitsad seljas, jooksid igaüks ise suunas kodu poole. Seal niimoodi bussi taga seistes mõtlesin, et nemad ongi Juuru kooli kõige tähtsamad isikud, aga nad ise ei tea seda. Ikka arvatakse, et vallavalitsus või volikogu määravad kooli saatuse. Ei. Seda teevad lapsed ise ja nende vanemad, kui nad valivad kooli. Kuid me ju elame vabas riigis! Igaühel on õigus valida ja iga valik, kui ta on kindel, on alati parim valik.
Juuru Gümnaasiumisse puutuvalt on valik olnud järgmine: kui 2007/2008. õ-a oli koolis 261 õpilast, neist gümnaasiumis 58, siis praegu on need arvud vastavalt 144 ja 13. Kutsusime 6. veebruaril kokku kooli lastevanemad, et ühiselt arutada, kas ja kuidas on võimalik Juurus gümnaasiumi alles hoida? Ja kas see üldse ongi enam võimalik? Kuulujutud gümnaasiumi kinnipanemisest ja riigi hariduspoliitika on oma töö teinud. Väiksed maakoolid kaotavad riigipoolse toetuse. Vallavõim võib otsustada kuitahes suurejooneliselt, et me säilitame gümnaasiumi!, kuid kõige lühem seletus on, et kooli ei ole ilma õpilasteta. Kool ei saa püsida ainult õpetajatel, sest keda siis õpetada, kui õppijaid pole. Kindel saab olla aga selles, et 12. klass jätkab gümnaasiumis ka 2013/2014. õppeaastal.
Kuid eestlane on õppimisharjumustega rahvas - kool, see on püha paik. Õppimine on meil veres, seda juhib võimsalt esivanemate geneetiline kood. Kui keegi teile täna ütleb, et Juurust kool üldse kaob, siis ärge uskuge teda. Kool jääb kindlasti alles juba sellepärast, et Juuru kihelkonnas on alati õpitud ja, teiseks, kool on ka staatuse näitaja. Paljud kuldmedaliga Juuru kooli lõpetanud on ikka ja jälle kinnitanud, et siin saab hea hariduse. Mingis mõttes on meil lihtne. Kaugete esivanemate kunagised kogukonnad tegid juba ammu oma kindla otsuse - Juurus olgu kool! - kõik järelkäijad, kõik uued põlvkonnad vaid kinnitasid seda.
Kuid me ei peaks ka fetišeerima gümnaasiumi. Gümnaasiumi ja kooli vahele ei saa panna absoluutset võrdusmärki. Visionäär Linnar Viik kirjutab: „Ometi on just põhikool see vanuseperiood, kui kujunevad välja oodatud talendid ning unarusse jäävad ootamatud talendid. Tahaksin võimaldada just põhikooli õpetajatele mitu korda rohkem aega tegelda õpilastega väiksemates rühmades." (LP, 9.02.2013, lk. 11)
Suhtugem asjasse endisaegse taluperemehe kombel: kui suurt talu pidada ei jaksa või ei saa, siis tuleb pidada väiksemat, aga teha seda hästi. Mäletame ju, mis ütles õpetaja Laur: „Kui sa ei jõua teha tervet rehkendust, tee pool." Kui gümnaasium peabki uksed sulgema, siis tehkem oma põhikoolist - Juuru Koolist - parim ja kuulsaim kool kogu maakonnas, miks mitte terves Eestis. Võtkem endale eesmärk, et Juuru Kool on kõigil aegadel olnud ja jääb ka täna tuletorniks, mis an-nab kindlustunde, et siia võib randuda, siin saab laps hea hariduse. Meil on lisaks kõigele olemas üks suur lisaväärtus - muusikakool, kus õpetatakse klaverit ja viiulit, 18 õpilast. Meil on seega kõik eeldused olla hariduse ja kultuuri tuletorn: head õpetajad, rõõmsad lapsed, ilus loodus, muusika, neli raamatukogu, sümbol Mahtra, kokkuhoidev kogukond. Ja ettevõtlikud inimesed - teie, vallakodanikud. Neile eeldustele saab rahulikult ehitada tuleviku. Ja miks mitte ka näiteks eragümnaasiumi.
Mis saab edasi? Võiksime talitada nii, nagu Juuru kunagine vallavanem, kes nõukogude võimu saabudes võttis Juuru vallamaja seinalt sildi maha ja peitis selle pööningule. Mõeldes, et ehk läheb tar-vis?! Ja läkski, kui Eesti oma iseseisvuse taastas. Siis tõi uus vallavanem Tõnu Runno sildi jälle pööningult alla ja pani seinale. Nii peaksime talitama ka gümnaasiumiga - järsku läheb silti tarvis, kui tulemas on palju rohkem kui kuus või seitseteist õpilast. Ja tulemas neid on, sest meie lasteaiad on lapsi täis.
Juuru valla kodanikud, sõbrad! Kutsun teid uskuma Juuru Kooli tulevikku! Atla, Mahtra, Jaluse, Järlepa, Sadala, Lõiuse, Pirgu, Kalda, Härgla, Vankse, Maidla, Hõreda, Helda, Orguse külad - kui me väga tahame, siis jääb 1915. aastal uksed avanud koolimajja ka põhikoolina tegutsemise ajal hõljuma see ligitõmbav gümnaasiumi aura, „mis selles koolimajas ikka läbi aegade on olnud. Ja kui me seda suudame, siis jääb tugev Juuru kool kestma, mitte ei lahku lapsed nendesse põhikoolidesse, kus gümnaasium on lähedal."
Tänan kolleeg Margus Ruusi, kellelt selle viimase mõtte laenasin. Head Vabariigi 95. aastapäeva! Elagu Juuru! Aitäh, Järlepa!
SIRJE ENDRE
vallavolikogu esimees
Austatud daamid ja härrad!
Tervitan teid Eesti Vabariigi 95. aastapäeval ja tänan, et olete võtnud vastu kutse tähistada seda koos kogukonna inimestega.
Vikipeedia annab kogukonna mõisteks „territoriaalselt määratletud inimeste kooslus, keda ühendavad näiteks ajalugu, sugulussidemed, ühistegevus, ühesugused väärtused."
Kogemus Juuru vallas näitab, et areng algab just kogukonnast, kes oma tegelikest vajadustest lähtudes püstitab eesmärgid ning vastavalt võimekusele viib need ellu. Eriti tajutav on see maapiirkondades, kus ilma kokkulepete ja ühistegevuseta ei ole edasiminek lihtsalt võimalik, siin on igal inimesel tähendus.
Linnalistes kooslustes, kus teenused ning eluks vajalik on lihtsamalt kättesaadavad, saab elada naabrit tundmata, kuid
maal võib ühe aktiivse inimese loobumine terve valdkonna seisma või lausa hääbuma panna. Seega on väga oluline tunnustada ja toetada neid inimesi, kes meil eluks vajalikke tegevusi arendavad ja kohapealset seltsielu vabatahtlikult veavad.
Siit Eesti riik alguse saabki! Siit - Järlepast, Mahtrast, Juurust, Pirgust, läbi meie endi soovide ja tegude, mis viisid kord võitlusteni ja sõdadeni, mille tulemus on täna siin ruumis selgelt tajutav - vaba riik.
Riigil ei ole üht kindlat definitsiooni, küll aga peavad olema mõned olulised eeldused: maa-ala e territoorium, kodanikkond või inimesed, kes elavad püsivalt selle riigi territooriumil, kord ja selle tagamine.
Ühel hiljutisel koosviibimisel kutsus üks auväärt põllumees koosviibijaid üles mitte müüma „oma maad" välismaalastele, põhjendades seda peremehele omaselt - olla eestlane omal maal veel 100 aasta pärast.
Arvan, et see üleskutse on oluline märk, mida me peame täna võtma tõsiselt.
Inimkond arenenud riikides on siiani maaressursiga pillavalt ringi käinud - seda muidugi tulenevalt suurenevast nõudlusest toiduainete järele ja, mis seal salata, ka ahnusest.
Üha globaliseeruvas maailmas, kus rahvaarvu kasvu veavad Aafrika ja Aasia, kus magevee varud vähenevad ja maailmas tervikuna langeb kasutusest välja igal aastal miljonite hektarite kaupa põllumaad, oleme meie Eestis palju paremal positsioonil. Mõistlikult ressursse kasutades oleme võimelised ennast toitma, arvan, et igavesti.
Kuid mis teevad need, kes seda ei suuda praegu, rääkimata edaspidisest?
Kahjuks on täna trendid sellised, et meie põllumaadest on huvitatud nende riikide huvigrupid, kel juba täna ei ole maad piisavalt. Nad ostavad läbi variisikute meie põllumaid kokku, et oma rahvast toita! Eesmärk on ju õige!
Väärtused, millest me Eestis räägime - neli aastaaega, piisavalt maaressurssi, mageveevarud ja kaunis loodus, on tõeline varandus.
Oluline on, et me kasutaksime neid õigesti ja meie poliitikud sellest järeldusi teeksid. Elu ei seisne pelgalt riigieelarve tasakaalus, vaid väärtustes, mis tagavad riigi toimimiseks vajaliku - eelkõige inimesed ja meie loodusressursid tervikuna.
Seesama põhimõte annab Eestile kui väikeriigile võime eksisteerida ja olla iseseisev igavesti, nii nagu ütleb meie põhiseadus.
Üldiselt on meie elu-olu täna enamvähem - õigused on tagatud, piirid on lahti, riigiaparaat töötab - patt oleks nuriseda, eriti, kui võrrelda ajaga 20 aastat tagasi. Kuid alati saab paremini ja et paremini läheks, tuleb keskenduda õigetele asjadele ning alustada tuleb ikka ja jälle iseendast, siis vallast, siis situatsioonist riigis ja maailmas tervikuna.
Juurul on läinud siiamaani väga hästi, volikogu on teinud õiglasi otsuseid ja vallavalitsus toimetanud oma võimete piiril. Meie allasutused on kasvavad. Jah, isegi Juuru Gümnaasiumi ma pean kasvavaks, vaatamata sellele, et gümnaasiumiaste on tagasihoidlik. Ega kasv ei peegeldu ainult numbrites. Kasv peegeldub tervikus, terves ja motiveerivas tulevikunägemuses ning võimekuses see ellu viia.
Meie elukeskkond vajab veel arendamist nii mõnegi kandi pealt ja kindlasti on, mille üle nuriseda, kuid asukoha ja arenguvõimaluste poolest on perspektiivi küllaga.
Soovin, et ettevõtlus saaks sisse suurema hoo, et meie vallas tegutsevatel ettevõtjatel läheks hästi, et need inimesed, kes täna käivad tööl kohalikes ettevõtetes väljastpoolt vallapiire, jõuaksid otsuseni valida elukohaks Juuru vald.
Tänan teid kõiki, kes te olete andnud panuse Juuru valla arengutesse ja teete seda ka tulevikus.
Pikka iga, Eesti Vabariik, pikka iga, Juuru vald, pikka iga, Eesti rahvas!
MARGUS JAANSON
vallavanem