Idanaabri taktika stalinismiajal: nii hea on valetada meretagusele külalisele
Pealkirjas toodud mõte olla tegelikult vene vanasõna, pärit paksust raamatust, mis ka oma kaante vahel ainult vene asja ajab. Stalini preemia laureaadi, professor Viktor Danilevski 1952. aastal välja antud raamat pealkirjaga “Vene tehnika” juhtus näppu ühes antikvariaadis ja ootas oma lugemisjärge ligi aasta.
Eks me tihtipeale mõtle, millest suurvene šovinism toitu saab, et läbi aegade nimetada end kord kõige rikkamaks riigiks, kõige vapramaks maaks ja lausa kolmandaks Roomaks. Aga just sedalaadi “teatmeteostest” nagu “Vene tehnika”, kus on pahupidi pööratud kogu planeedi leiutiste, avastuste ja tehnikaimede ajalugu ning antud kõigi asjade kõige-kõige esimeseks tegijaks teadagi mis rahvus.
Nahast ja kasetohust
Rahvusliku patriotismi kasvatamine hakkab täie rauaga pihta XVIII sajandi saksa õpetlaste aruannetega, kus nad kirjeldavad vene väljamõtleja Ivan Polzunovi aurumasina omapära. Selle kolvid olla tehtud nahast, korgist ja kasetohust, ning et masina puudused olid tingitud ehitaja mõistmatusest teha see “kõikides osades sarnasena inglise omaga”.
Kõik see pööratakse mängleva õpetliku kergusega pea peale. Tsiteerin: “Saksa õpetlaste ees seisis sel ajal tehase ainuke aurumasin maailmas, suure vene mehaaniku Ivan Ivanoviš Polzunovi looming. Mitte kusagil ega mitte keegi enne teda ei olnud isegi proovinud ehitada kahesilindrilist “tulemasinat”, alles 20 aastat peale Polzunovi ehitas James Watt tehasemehhanismide otseseks käitamiseks aurumasina.”
Ajaloolises Hastingsi lahingus aastal 1066 kasutasid anglosaksid normannide vastu veel kivikirveid, aga venelased kaitsesid oma riiki… “Vene tehnikas” nimetavad tšehhi mungad aastal 1393 raudlukke vene lukkudeks. Siit võib lugejagi hõlpsa järelduse teha, mis rahvusest olid lukkude leiutajad.
1684. aastal toimus järjekordne märkimisväärne sündmus – Irkutski kirjutaja Leonti Kisljanski avastas Venemaal … nafta. Enamasti tarvitati seda kõigest ravimina, aga ikkagi – sama enesekindlusega kantakse ette ka XVII sajandi Moskva relvaseppade arvamus, et Uraali raud on relvaasjanduse jaoks parem kui Rootsi oma.
Et nõukogude ajastu eelne elu liiga roosiline ei paistaks, on “Vene tehnikas” appi võetud Vladimir Lenini kriitika, mis häbimärgistab Tsaari-Venemaa uskumatut mahajäämust Lääne-Euroopaga võrreldes, näidates, et isegi raudtelgedega vanker oli revolutsioonieelses Vene külas haruldus. Aga näe, aurumasinaid ometi tehti.
XVII sajandil olla Moskvat külastanud välismaalasi üllatanud grandioosne vaatepilt – ülisuure kirikukella, 103tonnise Tsaar-kella tõstmine Kremli kellatorni. Venelased ise suhtusid sellesse saavutusse üsnagi rahulikult (nii on raamatus kirjas).
Tõsi, tõstmine kestis küll üheksa kuud, ja kui Kreml jälle põles, põlesid ära ka kella puittoestused ning kell kukkus jälle alla tagasi, läks tagatipuks veel katki.
See-eest leiutas üks vene novaator 1877. aastal kiirlaske suurtüki, ennetades Saksa suurtükikuningaid Kruppe lausa kahe sajandiga. Ja kuna igal pool maailmas on kohti, mida on avastanud vene inimene, siis on loomulik, et ka päikesekell ja kompass on tema
töö.
Rževist pärit innukas leiutaja oskas teha kelli lausa savist. Innukus ei jätnud meest maha ka algupärase teleskoobi valmistamisel, millega ta asus usinasti päikest uurima. Õnneks oli riistapuu monookulaarne, nii et mees jäi pimedaks ainult ühest silmast.
Guttenberg oli liiga ees
Tõsi, vene trükimeistrit Ivan Fjodorovi ei julgetud maailma esimeseks trükkaliks nimetada isegi Stalini ajal. Guttenberg oli oma leiutisega sada aastat ees. Fjodorovi riistapuu olla aga täiuslikum ja uudsema tehnoloogiaga.
Huvitav on ka talupoeg Jefim Nikolovi idee – ehitada juba 1719. aastal allveelaev, millega saab salaja vaenlase sõjalaeva põhja augu lüüa. Mees sai 10 kopikat päevaraha ja tegigi augulööja valmis, kuid paraku vee alla see jäigi.
Venemaal olid omal ajal isegi kriminaalid kanged nuputajad, Kaasanist pärit talupoeg Leonti Šamšurenkov oli just 14 aastaks kinni pandud, kui ta Senatisse lubaduse saatis, et nikerdab valmis isejooksva kalessi.
Senat käskis nupumehe välja kutsuda ja asja valmis teha. Nagu hiljem selgus, panid kalessi liikuma kaks kõrvaliste pilkude eest varjatud inimest. Kaless tunnustati sõitmiseks kõlblikuks, kuid leiutaja saadeti tagasi türmi, ära istuma talle määratud aastaid.
Sellega asi veel ei lõppenud. Järgmisel aastal tegi Šamšurenkov uue ettekande – seekord oli ta trellide taga leiutanud saani, mis sõidab talvel ilma hobusteta. Mehe edaspidine saatus on siiski
teadmata…
Loomulikult on raamatus pikalt juttu ka kuulsast väljamõtlejast Ivan Kulibinist, kes kinkis keisrinnale hanemunasuuruse kella, mis näitas aega, lõi täis-, pool- ja veerandtunnil ning kuhu oli paigutatud ka pisike teatriautomaat. Keskpäeval mängis kell Kulibini enda loodud hümni keisrinna auks.
Paraku levitas tollane ajakirjandus tema kohta laialt väljamõeldisi. Ei oskagi öelda, kas ka alljärgnev leiutis oli väljamõeldis: Kulibin leiutas erilise nõgusa joone järgi paljudest osadest kokku pandava peegli, mis, kui selle ette pannakse ainult üks küünal, suurendab valgust 500 ja enam korda võrreldes tavalise küünlavalgusega.
Ettevõtjad olla hakanud Kulibini laternaid järele tegema, alandades nende kvaliteeti…
Juba 1903. aastal sai Venema uut tüüpi transpordivahendi kodumaaks. Peterburis meisterdati valmis maailma esimene mootorlaev Vandaal (leiti ikka nimi), selle mootor oli 120hobujõuline diisel. Ära sa ütle … ja keegi ei vaielnud vastu.
Üks väljapaistvamaid vene soost teadlasi oli kahtlemata Dmitri Mendelejev, aga “Vene tehnika” kiidulaulu on mees sattunud põhjusel, et 1890. aastal sai ta sõja- ja mereministeeriumilt ülesande tegelda suitsuta püssirohuga.
Kohe Mendelejev sellega tegelema ei hakanud, vaid sõitis välismaale spioneerima. Prantslastel ja inglastel oli sellelaadne “rohi” juba olemas. Pariisis näidati talle aga armastusväärselt ainult laetud padrunite välist nägu.
Vene teadlane leidis ka siin väljapääsu – hankis aruanded keemiliste ainete raudteevedude kohta püssirohutehasesse ja nende abil määras hõlpsasti kindlaks Prantsuse püssirohu koostise. Inglismaale jõudes ei varjanud britid tema eest enam midagi, arvati, et see on asjatu vaev.
Kodumaal leiutanud mees hoopis isesorti pürokoloidse püssirohu, paraku ei võtnud tsaarikindralid seda vastu, küll aga sobis see Ameerika Ühendriikidele. Vähe sellest, saatuse irooniana pidi Venemaa seda hiljem ostma just Amee-
rikast.
Gaasitorbik ja telegraafiliin
Kuna “Vene tehnika” on pärit Teise maailmasõja järgsest ajastust, saab loomulikult oma koosa ka Saksamaa, ja seda juba esimeses sõjas tehtud pattude eest. Nimelt just sakslased leiutasid 1915. aastal gaasirelva. Vene teadlased aga seevastu gaasitorbiku. Tsiteerin üht selle peatüki lauset: “Vene humaansus pani vastu välismaisele elajalikule leiutisele.”
Kiidusõnu jätkub vene päritolu leidurile Pavel Schillingule, eelkõige seetõttu, et tema konstrueeritud elektriline telegraafiliin Talvepalee ja teedeministeeriumi hoone vahel oli esimene maailmas. Lihtsalt oli esimene, ja kõik.
Vähe sellest, tänu Pavel Lovitšile kujunes Venemaa juba sõjas Napoleoniga maailma esimeseks maaks, kus kasutati elektrit sõjaasjanduses, sest Schilling oli vahepeal leiutanud allveemiinide õhkimise mooduse elektrivoolu abil. Seega sai Venemaa ühtlasi ka isoleerkaabli sünnimaaks.
Lisaks sain raamatust teada, et ka elekterkeevitamine on vene leiutis, patendid ja kõik muu puha ette näidata…
Ning kui lugemisjärg jõuab raadioside leiutajani, siis võite arvata, kuhu kolikambrisse Marconi oma pillikastiga kaob, et Aleksander Popov sellel troonil üksi särada võiks. Ja särada oli vaja, sest: “juba Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni esimestel päevadel kasutas uut sidevahendit võitluses revolutsiooni võidu eest suur
Lenin”.
Nii nagu vene tehnika tegi oma võidukäiku maal, vees ja vee all, oli selle kõige loomulik jätk ka õhus.
Mida aeg edasi, seda hiilgavamaks muutuvad vene õhusõiduvõidud, küll õhupallide, dirižaablite ja lennukitega. Loen: “Kõrgema pilotaaži vene rajajale Nesterovile kuulub au olla õhuvõitluse uue vormi loojaks, mida nõukogude lendurid laialt kasutasid võitluses saksa fašistliku lennuväega. See on rammimine õhus…”
Võib arvata, kuidas mõlemad osapooled oma õhulennu rammimisel lõpetasid…
