Tegija: Õpetaja Karl-Henri Käämer

Käämer tähendab saarte ja lääne murdes ühte puuri liiki. Karl-Henri nimi on siiski pärit hoopis Viljandimaalt – isapoolsed juured on sealt. Karl-Henri ise on pea kogu elu elanud Tallinnas. Ja nüüd – viimased kaks aastat on tööpäevad möödunud Keila Koolis õpetajana.

Harrastusena nimetab Karl-Henri bonistikat. Tal on kogunenud mitusada erinevat rahatähte ligi 60-st riigist ja lapsepõlves kogutud tuhatkond korvpallikaarti, need lebavad riiulil karbis. Sahtlisse on ta kirjutanud hulga novellilaadseid kirjatükke. Karl-Henri on kogu elu olnud sügavalt humanitaarsete huvidega. Juba lapsena meeldis talle lugeda niivõrd, et kodukohale lähim Pelguranna raamatukogu oma lastele mõeldud riiulitega ammendus. Koolis eelistas ta kohustuslikule kirjandusele ikka oma valikuid. Lisaks huvi ajaloo vastu. Karl-Henri ei arva, et ema arhiivitöö, isa finantsisti taust ja vanaisa ajaloohuvi sellele otsest mõju avaldasid. Aga malet mängima õpetas vanaisa küll. Elukutset valides oli mõttes ka arsti amet, ajendatuna vanaema velskri tööst. Peletas vaid teadmine, et selleks tuleb omandada väga keerulisena näivad keemia ja bioloogia.

Pärast Tallinna Mulla tänava kooli lõpetamist valis Karl-Henri ajaloo ja filoloogia vahel. „Ajalooga on lihtne – loed erinevaid allikaid, analüüsid neid ja teed järeldused. Samas viimaste aastakümnete ajalugu on minu arvates puhas poliitika. Valisin filoloogia, sest see teadus käsitleb lisaks kirjandusele ka kultuurilugu – kaks ühes,“ põhjendab Karl-Henri. Koolis üksikuid ajalootundide asendamisi on ta küll nautinud.

Karl tunnistab, et kogu Tallinna Ülikooli aja polnud ta üldse mõelnud, millise tööga hakkab pärast diplomi saamist leiba teenima. „Karjääri planeerimist, nagu noortele soovitatakse, mul küll polnud,“ meenutab Karl. Nõnda tegigi ta mõned aastaid filoloogiast väga kaugeid juhutöid, kuni 2012. aastal kutsuti Keila Kooli emakeele õpetajaks.

Karl-Henri arvab, et ta on üsna klassikaline õpetaja, kes vahetevahel läheneb teemadele ebatraditsionaalselt. Eeskujuks on tal korüfeed – 46. keskkooli legendaarne ajalooõpetaja Kulno Kala ja eesti keele murrete uurijast professor Jüri Viikberg.

Vaid aastase õpetajakogemuse pealt riskis Karl-Henri võtta juhatada tänavu gümnaasiumi lõpetanud reaalklassi. „Õpetaja töö oli alguses harjumatu. Oli hetki, kus seisud muutusid lausa pingeliseks. Nüüdseks on hakanud tekkima paksem nahk ja siit on kergem edasi minna,“ räägib Karl-Henri esimeste aastate elamustest ja arvab, et nüüd peaks veidi mõtlema, mida ta sellest ajast õppinud on. Oma esimese lennu lõpetamisel on tal kahetine tunne. „Tore, et lõpetavad ja päris heade tulemustega. Samas on kahju, et ära lähevad, ma juba harjusin nendega. Kindlasti õppisin neilt distsipliini ja tööharjumust. Nad tõid mind maale oluliselt lähemale, kui seni olin,“ räägib Karl-Henri, soovides samas noortele julgust mõelda rohkem „raamidest väljapoole“.