Jaamas kogesime ja kuulsime mõndagi sõja pahupoolest. Kas siis paariks päevaks puhkusele lastud eestlastelt-sõdurpoistelt või pikemaajaliselt kodus viibivatelt haavatasaanutelt. Üht-teist imbus läbi jaama telegrafistidelt, kellele teatati erakordsete ešelonide tarvis vajadusest tee vaba hoida, et peatus Keilas ei kestaks kuigi kaua. Oli kinniste uste ja võretatud aknaluukidega kaubavaguneid täis vange – kuuldavasti Leedust ja Lätist –, keda toimetati edasi Klooga suunas. Et tegemist oli juutidega, sellest ei räägitud. Ka mitte sellest, et neid toodi meie põlevkivitööstusest läheneva rinde eest kaugemale kurikuulsasse Klooga „töölaagrisse“.

Meelde on jäänud Sinimägede lahingute aegu Haapsallu suunatud sanitaarrongid. Valget värvi reisijatevagunid, silmatorkavad suured punased ristid külgedel ja katustel. Avatud ustel helesinistes kleitides valgete põlledega rindeõed. Hämmastas, millise sujuvusega need ešelonid liikuma tõmmati. Tavarongil käis sõidu alguses piki vagunite rida ikka vali puhvrite kolksumine. Sanitaarrongidel mitte. Vedurijuhid võtsid paigalt kuidagi eriti „pehmelt“, ilma tõugete ja nõksutamiseta, et niigi valudes vaevlevaid vigastatud rindemehi vähegi säästa.

Augusti teisel poolel veeresid läbi Keila ka Tartu ülikooli kliinikuid ja arstiteaduskonda Haapsallu ning Uuemõisa evakueerivad ešelonid. Ligi 300 ülikooliga seotud meedikut koos haiglate sisseseadega. 1944. a sügissuvel ei olnud meil sellest aimugi, teada sain seda oma 40 aastat hiljem arstiteaduskonna veteranide sõjamälestusi salvestades.

Perrooni kõrvale pandud pingil, põlispuude varjus jutustas meile oma teenistuses Norras, Kriegsmarines, heledapäine eesti poiss. Lahingutegevust peaaegu ei ole, kamraadid kenad, toitlustamine tasemel. Aga ometi käis siin, kodumail olles päevastpäeva arstide pool, et saada vähegi pikendust ravipuhkusele. Mitte ei taha oma laevale või teenistuskohta tagasi minna. Ta oli erariietes, sest mundrikandjaid kontrollisid õige sageli enesekindlad ja ülbed „ketikoerteks“ kutsutud välisandarmid – sõjaväepolitseinikud. Neile oli ametitunnusena rinnale ketikeste abil riputatud terashallist metallist plaadike gooti šriftis tunnussõnaga Feldgendarmerie. Nende meestega juba nalja ei olnud – kui ei olnud tip-top korras pabereid ette näidata, siis oli minek. Hakkas mundrikandja tõrkuma – suunati talle automaatrelva ots. Vastuhakkamise korral oli neil õigus tulistada, mille eest neid muud mundrikandjad üksmeelselt vihkasid.

Just jaamas kogetu pani mind sõja ja ka enda edasise saatuse üle juurdlema. Miks küll see Eesti poiss ei tahtnud kuidagi Norrasse tagasi minna? Kaunite fjordidega Põhjala maa, kus sõjategevus minimaalne. Saab ilma ja inimesi näha, meremeheelust kõnelemata. Ju siis peab olema midagi sellist, vastikut ja julma, mis teda kodu küljes nii tugevalt kinni hoidis. Ning need valgeks värvitud vagunitega sanitaarrongid. Kõik see tegi „lõppvõidus vankumatu“ ametliku propaganda suhtes õige skeptiliseks. Eriti pärast 25. augustit, mil sakslased loovutasid läänes Pariisi, idas Tartu ja senine liitlane Rumeenia läks üle liitlasriikide leeri. Ja seda kõik ühel ning samal päeval.