Neljapäev vaikses toimetuses

On neljapäeva hommik. Leht järjekorranumbriga 1564 on juba ilmunud, uut pole veel tegema hakatud, koosolek algab alles kell 10. Nemad on aga juba seal, istuvad vaikselt, peaaegu et märkamatult. Igaüks oma laua taga, kellel käed kirjutusmasinal, kellel arvutiklahvidel.

Uksele kõige lähemal istub Olev Anton, 1935. aastal sündinud mees. Mõtteisse vajunult, ees valge paber, tema viimaste aastate vaenlane. Muidugi on raske ja väga raske kirjutada, kui sa ise oled see, kes tunneb, tajub ja talub; ise see, kes üles kirjutab. Teist inimest on ju vaja vaid selleks, et saaksid õigel viisil peeglisse vaadata, näha, kes sa tegelikult oled, mida endast anda suudad.

Aeg-ajalt võtab Olev ka klaasi ja kummutab põhjani. Kui hing haige, on viin üks kindlamaid ravijaid. Olev ravis end vahel päris kõvasti, aga siis raputas juhtunu endalt maha ja valutas südant edasi, ikka iseenda ja Eestimaa pärast. Kuni aastal 1998 maisest kärast väsis ja siia, vaiksesse toimetusse kolis.

Vahel õige hoogu sattuva Antoni kõrval istub hoopiski tasane tegelane, kes ei soovi maailmalt tagasi niigi palju, kui ise annab. See on 1940. aasta mees Jaan Kruusvall, lõputu hoolija ja südamevalutaja, kes õigupoolest pole sugugi toimetaja loomusega.