Meeleavar Betti Alver Eesti noorte peas

Üks luuleime sai taas nähtavaks ja kuuldavaks Jõgeval – 25. korda peeti Betti Alveri luulepäevi, kus astus üles 16 kooliteatrit üle Eesti.

Seda kõike Jõgeval pealt vaadates mind lausa vaimustas, et ma ei märganud kahe päeva jooksul grammi ega sekunditki kultuuritust.

Need noored, need luuleteatrivormidele ja mõtlemisele sisu otsijad juhendajad, peakorraldaja Lianne Saage-Vahuri rajatud Eestit hoidev keskkond, küünalde hulk ümber Betti Alveri mälestusmärgi novembrihallil õhtul... Ja mis muusika oli valitud vaimsust toetama ning kandma – lihtne, ilus, ootamatu ja seda usku kinnitav, et me jääme alles, jääme alles oma keeles.

Maailma saatus alati vaekausil määrab gramm, kateedrist hullupalati on ainult väike samm.

Ning tugipuuta, nöörita sind kannab kiikuv traat vaid siis, kui pead ei pöörita sul kõrgus, akrobaat!

Hoop kaugele ei ulata, mis kaljusse lööb prao. Kõik oma teras sulata ja nõtkeiks noolteks tao.

Toed varisevad kantsides, kui algab kivipild, ent kuristikel tantsides sulgkergusest saab sild.

Paljudest luulekavadest käis läbi just see Betti Alveri luuletus. Mõte, et maailma saatust määrab gramm, oli Jõgeval kaasas igas hetkes. See gramm oli maailma mõõtu ja eesti keel oli taas nagu ime.

Vaevalt et Lianne Saage oskas 25 aastat tagasi mõelda, et just tema maitse ja Betti Alverist kantud festivali mõte aastate pärast nii vajalikuks osutub, et üks gramm kahe grammi kaalu omandab ja just nõnda ka välja paistab. Või et kakskümmend viis aastat hiljem ollakse niimoodi emakeele kaitsel.

Katteloori fenomen

Nopin katteloori kujundi Rakvere Linnanoorte näitetrupi luulelavastusest “Allikal”. Nimelt pugesid need noored lavailma katteloori alt, millega aedades kaitstakse hapraid taimelapsi. Jah, olen katteloori ise kunagi külmakartuses laotanud noorele õunapuule, mille pungad olid puhkemas. Katteloor on selleks, et külm hapraid ära ei võtaks. On kasvamise garantiiks. Ellujäämiseks.

Esimese päeva õhtul, kui olime näinud kümmet noortetruppi Betti Alveri loomingut ka lavastuslikult tõlgendamas, rääkisin juhendajatele, kuidas mulle tundub vaadates ja kuulates, et Alveri muusikaline vaste on meie regilaul. Ning eneselegi imestuseks nentisin teise päeva lõppedes, et meie suure luuletaja poeemide juures kõlab sama hästi kui regilaul ka tango, isegi punk, džässilikust harmooniast rääkimata. Selline äratundmine teeb luuletaja loomingu suureks ja tegijad, esitajad hingeliigutajateks.

Samas olen ikka veendunud, et nagu luuletusi ei saa ja ei tohi ümber jutustada, on ka elamust raske argikeeles edasi anda. Sest elamus on liiga isiklik ja liiga ebamaine.

Mind tõeliselt rõõmustas, et Jõgeva Betti Alveri luulepäevad olid müravabad, ka etenduste vahel ei lastud juhuslikku tümakat, kõik oli valitud ja maitsekas. Laval kõlanust ja esitatust rääkimata. Ses kõiges oli võluvat detailitäpsust.

Kapten Oleander

“...salahaavu trotsib / merel / mehesüda.”// “Sügisööl, / kui sünged lained / uluvad kui hundid, / tappev taevas ise tallab / musta tormivokki, // “ilma isamaata , ilma eluloota / kapten Oleander//” – nii jutustab Betti Alver traagilise loo.

Kusagilt loen, et see poeem, kus kapten ja isa on sunnitud mässu õhutamise pärast laeval masti pooma oma poja, on kirjutatud 1937. aastal. 2017. aastal mängivad Jõgeva koolipoisid seda nõnda, et nende esitus saab grand prix.

Aga oma isamaal ilusat emakeelt osates on elu täisväärtuslikum päris kindlasti.

Lianne Saage lavastuses on mõjuv kujund lavalaest rippuvad köied. Need põimuvad tegevuse käigus üheks ja siis lagunevad aeglaselt laiali. Mõtlen elulõngale, tõrvatud laevaköite haprusele...

Olgu, samas olen ikka veendunud, et nagu luuletusi ei saa ja ei tohi ümber jutustada, on ka elamust raske argikeeles edasi anda. Sest elamus on liiga isiklik ja liiga ebamaine. Kaheksat poissi laval ja saalitäit nende eakaaslasi saab vaid kadestada, et nendega on nooruses kaasas see nägemine ja tegemise kogemus.

Millegipärast julgen mõelda ja kirjutada ka, et mõni kogemus ehk tuleb hiljem, mõni ehk jääb tulematagi. Aga oma isamaal ilusat emakeelt osates on elu täisväärtuslikum päris kindlasti.

LAUREAADID

“Tähetund 2017” parimad

Grand prix

Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja. “Kapten Oleander” (Betti Alver); juhendaja Lianne Saage-Vahur.

Laureaadid

Rakvere Linnanoorte Näitetrupp. “Allikal” (Betti Alver); juhendaja Tiina Rumm.

Tallinna 32. keskkool, 11.d klass. “Tuulde pillatud” (Betti Alver); juhendaja Toomas Lõhmuste.

Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambel. “Iluehmatus” (Betti Alver); juhendaja Aili Teedla.

Saaremaa ühisgümnaasiumi trupp Krevera. “Eluhelbed” (Betti Alver); juhendaja Rita Ilves.

Parim juhendaja

Rita Ilves – Saaremaa ühisgümnaasiumi trupp Krevera.

Parim naisnäitleja

Kristin Prits – Viljandi gümnaasium.

Parim meesnäitleja

Einar Susi – Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja.

Näitlejapreemiad

Getter Johanna Kerm – Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambel.

Jessica Agneta Kari – Tallinna 32. keskkooli trupp KOKK.

Madis Niinemets – Nõo Reaal­gümnaasiumi Näite Ring.

Sten Siirak – Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja.

Eripreemiad

Lavastust läbiva südamliku ja originaalse muusikalise kujunduse eest – Saaremaa ühisgümnaasiumi Kreisis (lavastus “Omajuur”).

Täpse ansamblimängu eest – Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja (lavastus “Naabrid”).

Nooruslikult hoogsa mängu eest – Türi ühisgümnaasiumi näitetrupp Concordia (lavastus “Inimhing”).

Esituse südamlikkuse eest – Viljandi gümnaasium (lavastus “Sim-sala-bim”).

Oli kahe etenduse vaheline paus. Blond tüdruk ütles mu ees istuvale poisile kurva näoga, et ta peab nüüd ära sõitma. Ja siis nad kallistasid.

Nägin väga ligidalt kümmet erinevat hüvastijätukallistust, igaühes oma emotsioon, oma rütm ja tunne. Iga kallistaja jaoks eraldi jagatud ja isiklik. Pilt jääb iseloomustama Jõgeval sündinud ja loodud kasvukeskkonda. Aitäh, Betti Alver. Aitäh, õpetaja Saage.

KOMMENTAAR

Luulepäevi jälginud kunstnik Ly Lestberg

Noored mõistavad Betti Alverit

Betti Alveri puhul on ikka ja jälle imetletud, kuidas ta oskas omavahel paari panna kõikvõimalikul kombel erinevad algelemendid – vee, tule, maa ja õhu. Nüüd sain järsku aru, et kogu Alveri luule eksisteerib hoopis viiendaks peetavaks elemendina, milleks on eeter või tühjus. Eriti keeruline kunst on aga lugeja peas tekkiv eeterlik kujutlus tõlkida helide maailma.

Need noored Jõgeval kasutasid oma etteastete ilmestamiseks täiesti eelarvamustevabalt kõikvõimalikke helisid ja meloodiaid – pulmamarsist regilaulu ja häälutusteni. Betti Alveri luule vääristas neid kõiki. Ja välistas juba ette “vigaste pruutide palagani sündroomi”. Täpselt nagu Arvo Pärdi muusika, mis sobib taustaks mis tahes mait­sekuse ja sügavuse astmes liikuvale pildile.

Uus energia oli sellisena väga elus. Betti Alveri luulekaanonilt pühiti seeläbi viimanegi tolmutera maha. Kui neid seal üldse kunagi on olnudki... Sest tema ju ongi see, kes sõelus meie jaoks välja eesti keele tuuma.