Leili metsalood | Konnakevad algas

Kui pühapäeval võis jõe ääres soojast kevadilmast vaid unistada, siis päev hiljem oli kõik teisiti. Terve rohuplats endisel taluasemel kubises talvekorterist välja ronivatest konnadest, igal sammul mõni jalge ees.

Konni liikus ühe- ja kaksiraksi kahekaupa, oli rohukonni ja kärnkonni, mõned olid jõkke voolava kraavini jõudnud ning sealt kostis juba pulmakrooksu. Kevad koos linnulaulust rõkkava metsa ja rändavate konnadega oli üleöö käes.

Kui eile kirjutasin, et ootasin põllu ääres väike-konnakotka saabumist, siis täna oligi ta kohal. Tiirutas taeva all ja tõrjus territooriumile sattunud hiireviusid eemale. Just sedaviisi, ringe tehes, tugevama õigusega, surutakse soovimatud sissetungijad eemale.

Otseselt ei rünnata, lihtsalt näidatakse koht kätte. Hiireviu tõstab küll natuke häält, kuid ometi taandub. Olen kotkaste puhul sellist käitumist ehk „platsi puhtaks löömist“ juba palju aastaid tähele pannud.

Millegipärast on kotkastel ronkadega teistsugused suhted, vastastikku lugupidavad. Ronga ja kotka pesade vahe pole minu metsas kuigi suur, vaevalt 100 meetrit, nii et saavad ülalt teineteise pessa piiluda.

Ajaks, mil konnakotkas rändelt koju jõuab, on rongamamma juba mitu nädalat pesas munadel istunud. Vahest ongi põlisasukas ronk just see tõeline territooriumi valvur ning küllap teab seda ka konnakotkas.

Mis konnakotka ja konnade suhetesse puutub, siis täna nähtust järeldusi tehes tundub mulle, et jõest kaldale ronivad konnad pakuvad konnakotkale ka kulinaarset huvi. Eile ma kaldal kasvava tammeoksa all valgeid plärakaid (kotka väljaheited) ei märganud, täna aga küll.

Mis viga sedaviisi kuluheinas ronivat konnaarmeed ülalt jahtida, seevastu suveks on konnad laiali hajunud ja kotka menüü koosneb siis peamiselt hiirtest.