Leili metsalood | Seenelkäigu järg
Mõnest kirjutasin 6. aprilli loos, aga kuna seeneliike oli rohkem, lisan täna veel paar pilti.
Vääriselupaiga väärtus ongi see, et saab aastate jooksul jälgida metsas toimuvaid looduslikke muutusi. Kuna nimetatud kohas on tegemist üle 100aastase metsaga, siis esineb seal ka surnud puid.
Kui inimene sellisest metsast midagi ära ei korista (ja VEPi lepingu sõlmimise korral see nii peabki olema), siis haaravad võimu looduslikud protsessid.
Linnud toksivad surnud puu koore sisse putukate kättesaamiseks auke, puitu hakkavad lagundama seened ja mikroorganismid, tüvedele ilmuvad sambad ja samblikud. Järsku on kõigil selliste puude kallale asja.
Korraks võib ette kujutada, mis juhtuks, kui metsas poleks kedagi, kes surnud ja varisenud puutüvesid „töötlema“ asuks. Milline kuhi siis metsapinda katma hakkaks ja kui kõrgeks see aja jooksul kasvaks.
Poleks seal uutele puudele ruumi ega kohta, kus metsloom elaks või inimene liiguks. Õnneks on loodus seadnud nii, et valitseks tasakaal: oma aja ära elanust saab muld ja muld toidab uut elu.
Ainus asi, millega loodus veel toime pole suutnud tulla, on inimsaaste tagajärjed – plastpudelite ja -kottide kuhjad kõikjal maailmas, kohati veel ka meie metsades.
Täna piltidel olevatest seentest ei tunne ma kumbagi. Vana, kuivama hakkava kuuse oksakohas vohab üks erksavärviline seenekogum, nägin sellist esimest korda.
Üsna veider paistab ka kõduneva sanglepa tüükal kasvav seen, mis meenutab puu külge kleepunud ja ülevahatatud suurt puulehte (vt avafoto). Samasuguseid oli seal veel mitmeid, suuremaid ja väiksemaid. Kui keegi lugejatest oskab nende seente kohta midagi arvata, loeksin rõõmuga.
