Leili metsalood | Metsaelupaigad

Sanglepalodu tahtis mu kummikud endale võtta, kui üritasin lähemalt uurida, kas märja metsa all juba varsakapju õitsemas näen. Ei veel.

Turnisin kaasa võetud sarapuukepile ja rontidele toetudes lodust välja põndaku servale, kus vana sanglepa tüvel ilutsesid seened. Milline küllus! Kui puu hakkab surema, algab tüvel uus elu. Selline on metsa vääriselupaik, kus kulgeb inimese sekkumiseta looduse katkematu eluring.

Mida aeg edasi, seda rohkem huvitavat sellises metsas märkan. Vanad männid, mis teadaolevalt on sõja ajast pärit mürsukilde täis ja nii jämedad, et esimene saeveski heidaks sellised otsemaid praagivirna. Majandusliku poole pealt vaadatuna kõlbaksid sellised tüved vaid käsitööna valmistatud ümarpalkmaja seina. Koos metallikildudega.

Mis mõte oleks üldse sellist metsa langetada ja rikkuda ära ligi poolteisesaja aastaga välja kujunenud metsakooslus, tekib küsimus. Olengi valinud vääriselupaiga näol vabatahtliku kaitse variandi, mille tulemusena tekib juurde uusi metsaelupaiku, surnud puitu, torikseeni, samblaid, samblikke, pahkasid jne. Vana kuuse juurekaela all koopas on keegi leidnud endale varjualuse ja kuivanud tüvesse raiunud pesaõõnsuse.

Kõige imelisem on see, et kui paari nädala taguste vaheaegadega samasse metsa uuesti käima satun, siis iga kord avastan uusi puuseeni, näen rähni töödeldud tüvesid, kuulen uusi linnuhääli või näen loomajälgi.

Nagu eelmises loos kirjutasin, olin tollel käigul vaimustuses liivastel küngastel kasvavate männikute ilust, samas ette aimates, et need riigi majandusmetsad lähevad ühel päeval raiesse. Üsna kindlasti sinna ka uus mets asemele istutatakse või külvatakse. Inimesena võin olla praegu õnnelik, et minulgi oli võimalus sellist metsa täies elujõus kasvavana näha. Edasine ei sõltu enam minust.

Erametsa saatuse määrab omaniku valik – hoida või raiuda. Mõni vanaks saanud mets võikski jääda kuni loodus tal olla lubab, inimesele imetlemiseks ja õppimiseks. Head alanud looduskaitsekuud!