Keskkonnapäev PÕXIT-ist | Ükski poliitik selgel häälel põlevkivist loobumist ei toeta
Diskussioonis osalevad Kalle Palling, Reformierakond; Marko Pomerants, Isamaa; Erki Savisaar, Keskerakond; Liisa Oviir, Sotsiaaldemokraatlik Erakond; Kaul Nurm, Eesti Vabaerakond.
Kutsustute seas olid ka Mart Helme Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast ja Eestimaa roheliste esindaja Züleyxa Izmailova, aga ürituse moderaator, Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzajev pidi tõdema, et kumbki Kohtla-Järvele ei jõudnudki. Sestap saavad nad vaid iseennast süüdistada, kui alljärgnev arutelu mõnevõrra ühepoolseks muutub.
Kaul Nurm: Ando Sutteri ettekanne avaldas mulle positiivset muljet. Suunad, mida Eesti Energia on kavandunud, on õiged ja väärivad toetamist. Maailmas toimub üleminek alternatiivsetele energiaallikatele niikuinii, sõltumata sellest, mida meie siin Eestis teeme. Mul on hea meel, kui põlevkivienergeetika kõrvale jääks palju alternatiivseid lahendusi. Ja soovin, et taastuvenergeetika seotaks tugevasti ka regionaalpoliitikaga, et ei juhtuks taas nii, et kõik on kõigele vastu.
Erki Savisaar: See põlevkivienergeetikast väljumise küsimus on väga mitmetahuline. Sektoris leiab tööd 6000 inimest, ainuüksi juba sellepärast ei saa me siin teha väga järske muudatusi. Põlevkivienergeetika tähendab meile energeetilist sõltumatust, peame leidma lahenduse, et me põlevkivist loobudes seda ei kaotaks. Ka SKP 4% osale peame leidma asenduse. Lisaks tähendab põlevkivi kasutamine ka põlevkivikeemiat ja teisi valdkondi, mitte ainult energeetikat.
Liisa Oviir: Peame mõtlema, mis on meie suurem eesmärk energeetikas. Näiteks, millise hinnaga me oleme valmis energiat sisse ostma, kui meil endal põlevkivist seda enam ei toodeta. Praegu tundub, et PÕXIT on teekonna alustamine kusagilt tee keskelt. Vastus küsimusele, kas PÕXIT võiks olla areng, sõltubki sellest, mida me lõppeks saada tahame.
Kust pärineb üldse mõiste PÕXIT?
Kalle Palling: PÕXIT sündis aasta aega tagasi, kui selle mõiste tõi Paides arvamusfestivalil arutelude käigus välja Keskkonnaühenduste Koda.
Marko Pomerants: Paljudes küsimustes kaasarääkimise õiguse peaks andma see, milline oli arvaja keskmine hinne ühes või teises aines koolipingis. Praegu oleme näiteks Väimela kanala rajamise väitluses jõudnud küsimuseni, et kas põhjatuul puhub põhjast või põhja. Me peaks neid jutte kõigepealt rääkima põhikoolides, mitte siin põlevkivirahvale.
Kalle Palling: Poliitikute asi on neid asju rahvale selgitada. Tartu sündmused tselluloositehase asjad jõudsid oma finaalini mitte arutelude ja selgitustöö käigus, vaid selle otsuse näol on tegemist hirmu peegeldusega sealsete poliitikute nägudel. Niikaua, kui meil pole endal massiivset tuulikutööstust, ei saa me teha kannapööret ja minna üle tuuleenergiale. Ma usun, et põlevkivitööstusele ei ole praegu alternatiive, pealegi on meil olemas head ühendused teiste riikidega ja sellest tulenevalt ka hea varustuskindlus.
Erki Savisaar: Kui me räägime CO2 emissioonist, siis samas ei taha me millegipärast rääkida sellest, et põlevkivituhk jällegi seob CO2. Olen ka seda meelt, et keskkonnaraha tuleb Ida-Virumaale tagasi suunata. Arvan, et energeetika tulevik on ka üha suuremas hulgas mikrotootjatest ja seda mitte ainult Ida-Virumaal, vaid kogu Eestis. Samas peab meile jääma mingi stabiilne energiaallikas, mis alati toimib, ka siis, kui tuult või päikest pole.
Kaul Nurm: Ükskord me väljume põlevkivienergeetikast niikuinii, ainult me ei tea, millal see juhtub. Kindlasti juhtub see siis, kui põlevkivi otsa saab. Aga see võib toimuda ka keskkonnaalaste regulatsioonide mõjul või muul moel. Petame ennast, kui arvame, et elektri hind kujuneb vabaturul. Maailmas subsideeritakse nn musta energia tootmise mooduseid aastas 5,6 miljardi USD ulatuses. Ka meil, kas siis otsesemalt või kaudsemalt. Näiteks Saksamaal on 80% tuulikuparkidest energiaühistute käes, kohalikud inimesed saavad sellest reaalset kasu ja pole mingeid probleeme maakasutuse, valgusreostuse, müra ega lindude hukkumisega – kõik on rahul. Meil ollakse kõigele vastu, sest jäme ots pole kohalike kogukondade käes.
Praegu pole seadusandluses võimalust, et näiteks Eesti Energia saaks midagi kohaliku kogukonnaga kokku leppida?
Marko Pomerants: Ma siiski usun, et need kokkulepped ei jää seadusandluse taha. Saab kokku leppida ja kedagi ei panda kinni. Me ei lähe ju kusagile uue maailma poole. See, et maakonnakeskustes on koostootmisjaamad, kus on piisav tarbijaskond. Selleks on ju loodud seadusandlik baas. Avarad võimalused seda kõike teha ja ka piirkonniti areneda, on olemas.
Liisa Oviir: Praegu on just õige aeg, kui kõik erakonnad tuleksid välja oma seisukohtadega. Muuhulgas peame küsima ka kohalikult rahvalt, mida nad mõtlevad sellest, et ühiskonnas kogu aeg räägitakse mingeid põlevkiviga lõpetamise jutte. Aga mis asemele tuleb. Kui Kreenholm omal ajal tootmise kinni pani, siis ju tekkis ka suur tühimik. Elu pole nii lihtne,et teeme igast kaevurist tuulikumontööri.
Kalle Palling: Ei tööta see mudel, et ressursitasudest laekuv raha jagatakse kogu Eesti peale. See raha peaks tulema ikkagi Ida-Virumaale tagasi. Millisel kujul, see on eraldi küsimus. Olen nõus, et põlevkivienergeetikast me millalgi nagunii väljuma peame. Uued põlvkonnad vajavad selle tõttu teistlaadi rakendust tulevikus, miks mitte seda põlevkivi kaevandamise ressursikasutusest tulevat raha siia just selleks otstarbeks suunata.
Kaul Nurm: Arvan, et uuendama peaks alternatiivseid energiatootmise viise ja teha seda regioonide vahel hajutatult. Räägime, et maapiirkonnad tühjenevad elanikest. Võib-olla on just taastuvenergeetika valdkond see, mis aitaks ka maal ettevõtlust edendada. See oleks õige ja aus konkurents.
Marko Pomerants: Tasub vahet teha ressursitasu ja saastetasu vahel. Aga mul on üks ettepanek, mis pole erakonnaga küll kooskõlastatud, aga käin selle siinkohal välja – Lõuna-Eesti ja Tartu linn tuleks maksustada ja suunata saadud raha Ida-Virumaa arendamiseks. Põhjendusel, et Tartu ju ütles, et neil on ülikool ja muud pole neile vaja.
Liisa Oviir: Praegu pole seadusandlikku alust, et keskkonnatasud tuleksid ilmtingimata tagasi piirkonda. Aga see oleks vajalik, et kasvõi kohalikku elukeskkonda parandada. Ja ma ei ole ka väga kindel, et ei ole võimalik kokku leppida. Eraomanduses olevatel ettevõtetel on see ehk mõnevõrra lihtsam kui riigifirmal, aga võimatu see pole. Aga äkki on riiklike arengute kujundamise näol võimalik kujundada ka Ida-Virumaa arengut seniselt põlevkivikesksuselt kusagile teise suunda. Püüame lahti mõtestada, millised eeldused ühes või teises piirkonnas üldse on olemas, mitte ei keskendu ühele konkreetsele sektorile.
Valmistel saab põlevkivi üheks kaalukeeleks?
Marko Pomerants: Ma ei arva, et peaksime oma põlevkivi kaevandamise võimalusi kuidagi avardama sellest praegusest 20 miljonist tonnist suuremaks. Et palun, tulge kaevake oma auk siia. See ei oleks õige.
Kaul Nurm: Me oleme praegu kehtestanud põlevkivi kaevandamise ressursitasu, aga me ei tea, kas see on turuhind või mitte. Äkki võiks põlevkivi kaevandamislubade saamise tingimusi leevendada?
Kalle Palling: Eesti on niikuinii maailma suurim ja teadlikum põlevkivi kasutaja. Kui anda põlevkivikasutus rahvusvahelisele vabaturule, siis esimesed ja pädevaimad pakkujad oleksid ikkagi Eesti Energia ja Viru Keemia Grupp.
Marko Pomerants: Piirkonnad peaksid praegu olema avatumad neile pakkumistele, mis praegu olemas on, siis saame ka edasi minna.
Liisa Oviir: Sotsiaaldemokraadid igatahes seisavad ka eelolevatel valimistel taastuvenergeetika lahenduste arendamise eest. Aga mingeid kannapöördeid me ei kavatse teha.
