Mahe veisekasvatus võib olla ka lihtsalt elustiil
Veisekasvatus on tegelikult juristiks õppinud mehe jaoks enda sõnul lihtsalt kui elamise viis – elustiil.
„Üritan elu nautida ja osa sellest ongi maal loomadega mässamine,“ räägib Lepikov.
„Muidugi, see ei ole ka mingi eriline rahaauk,“ annab mees mõista,
et sageli on neljajalgsete pidamisega seotud mured ja sekeldused suuremadki, kui kõigest sellest tulu tõuseb.
Kõnealused neljajalgsed paistavad aga iseenese eksistentsiga ülimalt rahul olevat: saab ju kari avaral poollooduslikul karjamaal üsna piiramatult liikuda ning ninaesine paistab vaatamata kehvale
suvele päris rikkalik.
„Nad on üks jube uudishimulik seltskond, no sina oled ju võõras nende jaoks, eks nad sellevõrra olegi ärevamad ja ärksamad,“ hoiatab karjaomanik, kui liigume rahulikult söövate-mäletsevate veiste suunas. Ärevad küll, samas kiikasid ikkagi huvitatult tulijaid: ehk antakse midagi.
Helmeniidu karjas on loomi veidi pealt viiekümne ja tõuna kirjas limusiin.
„Neid on siin sees ikka ühte, teist ja kolmandatki, kuid üritan karja järjest puhtamaks saada“. Peremees tutvustas oma loomi lausa nime- ja nägupidi.
Valiku kriteeriumite kohta, milline loom läheb lihaks, milline karjatäienduseks, vastas mees, et sellega on natuke naljakas lugu.
„Minu esimene valik looma puhul on iseloom: kui ta on rahutu, närviline ringisebija, siis läheb lihaks, siin ei ole küsimustki. Rahulik loomus on minu jaoks esimene selektsiooni alus.“ Lepikov täpsustas, et seda sageli veel vasika pealt ei näe, aga mullikeas näitab juba üsna täpselt välja, milline on tema iseloom.
Ise peab talunik ennast põllumajanduses algajaks. „See aeg, kui mina olen lihaveisekasvatusega tegelenud, on poisikeseiga. Kui 20 täis, siis võiks ehk juba tõsisest kogemusest ja tõsisest karjast rääkida,“ muigab Lepikov.
"Aastal 2012 ostsin esimesed kuus mullikat ja pulli ... Maale jõudsin tagasi 2005. Tallinna aeg ja sääl elamise isu sai otsa. Toimetasin tasapisi vanemate talu juures, seedisin ja mõtlesin. Ma pikatoimeline poiss, viisaastak kulus pelgalt plaanidele.“
Ons see siis ikka võimalik, see puhkamine? „Eks sõltub sellest, kuidas majandad. Näiteks mina tegelen nendega üksi ja olen ka suhteliselt rohkem kinni nende pärast. Abikaasa Hele pärusmaaks on lapsed ja muud tegemised."
„Aga vaata, mina olen ju maakas,“ jätkas Lepikov äsjast teemat. „Elupõline. Jah, õppinud olen juurat.“ Pole ju väga kattuvad teemad?
„Minult on ennegi küsitud, miks sa tulid maale. Tüütas ära, et lahendad teiste probleeme kogu aeg. Tulin maale, siin tekitan ise probleeme, ise lahendan. Ja kusjuures selle esimese osaga saan juba väga hästi hakkama - ise endale probleeme tekitada,“ naeris kohalikus poliitikaelus üsna värvika ja mis seal salata, ka tülika tegelasena tuntuks saanud Lepikov.
Nimelt on Helmeniidul kasvamas maheveised ja nende kasvataja on seda meelt, et loomapidamine võiks käia võimalikult loomulikul moel. Ka karjamaade kujundamisel soovib mees ilmutada pikka meelt, mitte masinatega peale minna, vaid lastes selle töö pigem loomadel ära teha. Nii on ka jäetud ökoloogiline jalajälg võimalikult väike. Ja tõepoolest – veised on suurepärased maastikukujundajad olnud.
„Paar aastat tagasi oli siin 4-5 meetrine võsa,“ näitab Lepikov kodulähedasele karjamaanurgale, kus oli tema lapsepõlve mängumaa ja kust algab langus all orus lookleva Helme jõe suunas ja mis nüüd on neljajalgsete poolt üsna siledaks kärbitud.
„Arvan, et viie aasta pärast on siin hoopis teine pilt, just niisugune, nagu oli palju aastaid tagasi, kui siin oli heina- ja karjamaa.“
Maad, millest jutt, ei kuulu aga Helmeniidu OÜ-le, on rendimaad. Siiski tehakse kõik kujundamised kooskõlas maaomanikega ja keskkonnaametiga.
Maad on ettevõtjal kasutada kokku saja hektari kanti, neist pool on rendimaad. „Ma ei ole mingi põllumajandustootja,“ rõhutab ennast hobitalunikuks pidav mees veelkord. „Lihtsalt elan nii. Ega lehmad ei ole minu jaoks selles elus primaarsed, ikka pere – lapsed ja naine.“
