Pidupäev on puhkamiseks

Homme on kodumaa sünnipäev ja suurem osa inimestest sel päeval tööd ei tee. Küllap puhkavad ka metsamehed.

Mul oli juba paar nädalat tagasi valmis pandud üks kõnekas foto oma metsast, kui langetuskiil ja kirves jäid kännule järgmist tööpäeva ootama. Nüüd on need sealt ammu ära viidud, raie lõpetatud ning langil teist päeva rahu. Pilt aga räägib metsatööst rohkem kui sõnad.

Sel pildil on hästi näha, kuidas vanu puid sai loodusliku järelkasvu vahelt nii langetatud ja hiljem ära toodud, et noored kuused praktiliselt kannatada ei saanudki. Olen tänulik nii saemehele kui väljavedajale, kes mu soove arvestasid.

Mul on kogu aeg olnud aukartus metsa ees, sest ei tea ju, kas teen õigeid otsuseid. Kui valesti läheb ja rahast mõtlema juhtun, saan karistada. On väga hästi meeles, kuis 90-ndate lõpupoole lasin ühe sihi keset metsa sisse raiuda, mis poolitas suurema massiivi kaheks. Nii lolli raiet polnud selles metsas keegi varem teinud, kuid mina oma kogenematuses arvasin, et mis see sihi jagu ilusate puude võtmist metsale ikka teeb. Isepäisus sai varsti füüsiliselt karistatud, oksavaal tõmbas mu jalust maha, kukkusin põlvega vastu teravat toigast ning pärast käisin mitu nädalat karkude ja kepiga. Teine kord oli hiljem veel, siis muljus lepapalk sõrmeluid. Sellest ajast, kui uut metsa istutama ja hooldama hakkasin, on mets mind omaks võtnud ja hoidnud.

Ühel päikselisel kevadpäeval lähen ja istun kännule ning ütlen hingelt kõik ära. Tahan puudele rääkida, kuidas ma tegelikult oma esiisade maad, oma kodukohta ja siinseid metsi armastan. Siinsest loodusest ja vanaema lauldud lauludest olen saanud oma usu ja elujõu. Kindlasti pole ma ainus eestlane, kes oma kodumaast samamoodi mõtleb ning talle sünnipäevaks kestmist ja õnne soovib.