Sellel pildil olevas väike-konnakotkapesas oli küll poeg kasvamas, kuid mitmed teised meie kandi pesad olid seekord tühjad. Kotkauurijad ütlevad, et paar jätab mõnel aastal pesitsemise vahele, puhkab. Teine ja hoopis mõjuvam põhjus võib olla toidu nappus, mis tähendab kehva hiireaastat või nagu kotkamehed ütlevad – hiiretsükkel on madalseisus. Hiirte arvukuse tõusud ja mõõnad on tsüklilised ning graafikuna kujutatult lainjad. Tundub, et praegune keskmise pesitsusedukuse aasta on laine languse aeg. Üle pika aja ei ole ka minu metsas kotkapesas sel suvel poega. Vanalinnud lendavad laiemalt ringi ning käivad aeg-ajalt oma pesapuud ja territooriumi üle vaatamas.
Peale toidu on kotkaste eduka pesitsemise eelduseks veel muud tingimused, nii looduslikud kui inimtegevuslikud. Looduslike häiringute hulka võib lugeda näiteks pesapuu murdumist tuules ja pesa allakukkumist, samuti ka pessa munetud munade, hiljem ka äsjakoorunud tibude rüüstamist väikekiskjate (nugis) või röövlindude poolt. Võib juhtuda, et munetud muna ei olnud viljastatud ja poega selles ei arenenudki.
Halvem lugu on, kui pesapuu koos pesaga hävitatakse raietööde käigus, mis on eriti võigas siis, kui see juhtub pesitsusajal, st. haudeperioodil või poja kasvamise ajal. Näiteks meie väike-konnakotkaste puhul on see aeg aprillist septembrini.
Eesti inimene on üldiselt loodushoidlik. Suurem osa kotkapesi on registrisse kantud ning metsaomanikud pesa olemasolust ja sellega kaasnevatest piirangutest teadlikud. Paraku jah – maaomanikul on jätkuvalt ainult kohustus kaitsta, mitte õigus selle eest mingit hüvitist saada. Omandi kasutamise piiramine tekitab paksu verd ning paraku kandub vaen mitte riigi, kelle käes on seaduste mapp ja rahakapi võti, vaid looduskaitsjate ja kotkauurijate peale, kes looduses lindude territooriume ja pesitsusedukust kaardistavad, kuid kellel puudub võim maaomanikule rahalist hüvitist määrata.
Seaduse järgi vastutab maaomanik täies mahus kõigi tegevuste eest, mis kotkapesa kaitsetsoonis toimub ning peab jälgima ja ära hoidma kolmandate poolte tegevused, mis võiksid kotkaste pesitsemist häirida. See on suur vastutus, mida riik vähimalgi määral ei hinda.
Nii saabki võimalikuks, et maaparandusmasin kaevab suve hakul kraavi otse kotka pesapuu kõrvale ja tõstab mulla just selle kuuse alla, kus kotkaema parajasti oma äsjakoorunud ja udusulis poega soojendab. Kopa kolistamine ja mulla tõstmine kestab tunde, kotkaema peab end ohus olevaks ja lendab pesalt ära. Poeg jääb toitmata ja soojendamata. Kui kaevetöö kaugemale jõuab ja kotkaema söandab tagasi tulla, on kotkatibu pesas surnud. See ei ole enam looduse vääramatu jõud, see on inimtegevuse tulemus, see on omaniku tegemata jäetud käik, et peatada metsa ja põllu piiril oleva kraavi süvendamine kuni pesitsusaja lõpuni. Omanik on kohustatud tegema seda ja seda, vastutama, kandma karistust, maksma kinni ja mida kõike veel. Aga riik?
