Komisjoniliikmete sõnul tunnevad paljud inimesed rõõmu, et saavad valimiste puhul metsast välja tulla ja teisi inimesi näha. Jutud peetakse maha Saverna külakeskuse ees siis, kui hääl juba antud.

Nii leiab seal sõbraga jutustamas Ülo, kelle sõnul ei kõlba vanad erakonnad enam kuskile. Kunagi andnud ta hääle Reformierakonnale, sümpaatia olnud ka Keskerakonna suhtes, aga kui Ratas lubatud presidendi otsevalimise asja enam ei ajanud, kadus toetus.
Metallitööstuses töötav Mikk Saverna külakeskuse ees.

Elupõline Valgjärve elanik Mikk on samuti viimastel aastatel eelistusi muutnud. Kui varem kaalus ta ka Isamaale hääle andmist, siis nüüd on erakonna koostöö sotsiaaldemokraatidega selle valiku välistanud. Ta leiab, et Eesti peaks ennekõike olema riik eestlastele, aga suurtest erakondadest on enamik end juba maha mänginud, mistõttu ei saa häält neile anda.

Nii lähevadki Ülo ja Miku hääled veendunult EKREle.

Kohtame pere, kes on kaks teisemeeas tüdrukut valimistele kaasa võtnud. Valida nad veel ei saa, aga tahtsid näha, kuidas asjad käivad. Pereisa ja pereema üksteisele oma valimiseelistusi igaks juhuks ei jaga.

Peterburis elav Jüri on kodumaale tütrele ja lapselapsele külla sõitnud. Ta annaks hääle ühele Reformierakonna esindajale, aga hääl jääb andmata, kuna tema sissekirjutus on hoopis teises kohas. Nii ei jäägi muud üle, kui soovitada sama meest tütrele.

Tagatoast leiavad valimiskomisjoni töötajad kasti, millega kunagi koduste valijate hääli koguti.